Peenrad on lõviosas endiselt paarikümnesentimeetrise lumekihiga kaetud, kuid budeleiade elukoht teeb muret. Sealt on millegipärast paljaks sulanud. Ei või olla, PÄIKE või? Ei, päike ei lähe veel arvesse, eks ikka tuuled-vihmad, mis suunalt sinnakanti olnud. Ei muud kui lähen täna lund peenrasse kühveldama. Seal on peale budleiade paar õrnukest veel.
Catleia avanes eile öösel. Täna hommikul oli ka teine kellukas lahti, kuid mõlemad on veidi kortsus, kumbki veel ei lõhna ja värvid pole ka õiged. Õied, mis kujunevad välja alles mitu päeva peale avanemist. Fotokas on tuksis, proovin telefoniga pildistada.
Enne pühi raamatukogust võetud viis kilo hakkab poole peale saama. Seekord oli ka paar mainimist väärt leidu. Ma pole eriline krimkafänn, kuid mõned neist on vahel lihtsalt vastupandamatult mõnusalt kirjutatud. Niisiis - Henning Mankeli "Valge emalõvi" (Kurt Wallanderi lood tuntud headuses) ja enne pühi kohatud Yrsa Sigurdadottir "Kolmas märk". Viimasega oli nii, et loed ja tunned Islandi hingust üle põse libisemas ja üldse...niisugune natuke teistmoodi kirjakeelega lugemine.
Huvitav oli ka Paul Ariste "Mustlaste raamat", uurimuslugu, mis räägib mustlaste elust meil ja mujal.
Ennustamist, manamist ja muud ebausku mustlased ise eriti ei usu. Pigem käidi kirikus ja kalduti ristiusu poole (Folkloor kummaliselt segunenud ristusu legendidega nagu ennist meie oma maarjamaalgi). Ennustamist ja muid nõidusi võetakse neil pigem kui tähtsat elatise teenimise vahendit ja mustlane mustlase kätt ei vaata. Ka on mustlane mustlasega väga aus, laagris ei varastata ega tüssata kedagi. Valge inimese petmine ja temalt varastamine on mustlaskoodeksi järgi seevastu jälle täiesti kiiduväärt ja normaalne tegevus.
Veel enne Suurt ilmasõda olnud tabori kord selline, et lapsi arvestati emaliini pidi (Anna poeg, Saara tütar) ja veel nii mõndagi kombestikus viitas matriarhaadile. Naine teenis põhilise elatise ja toitis pere. Abielludes pidi naine oskama süüa teha, õmmelda, manguda, ennustada. Poisil pidi olema oma vanker. Kui noored olid üksteist korra lähemalt tundma õppinud, siis mindi vanemaid pehmeks rääkima ja kui need olid nõus, koliti ühte vankrisse kokku elama. Abielusidemed olid tugevad, kuid ebasobivuse korral tohtis naine mehe minema saata ja uue vaadata. Ühiskond suhtus sellesse mõistvalt kuni polnud tegu mittemustlasega.
Mustlaskeel on lähedane Põhja-Indias levinud keeltele kuid sisaldab ka eri keeltest tulnud laensõnu (iraani, armeenia, kreeka keelest), mis viitab sellele, et pikemat aega on peatutud ka nende rahvaste hulgas. Eestis, Laiusel elanud mustlased moodustasid omaette etnilise terviku. Nende keel oli Soome mustlaste murde murrak. Enne meil paikseks jäämist olid nad pikemat aega elanud Rootsis ja Soomes. Niisugune põnev ja omapärane väga rikka folklooriga rahvakild.
Mustlased - huvitav!
ReplyDeleteOrhideed - väga ilus!