Kuna kodus oli fenku (feng shui) tööle-koju elamisega totaalselt paigast ära lohisenud, siis oli tänane vaba päev nagu õnnistus. Posserdasin orhideedega, istutasin cambria ümber, koristasin, likvideerisin maja pealt iga nädalaga kohatumaks muutuva jõuluvaniku, pesin esikuvaiba ära ja tõin nädalajagu pliidipuid tuppa tahenema. Muidugi, puud lõhnasid teadagi, mille järele, aga no mingi maailmalõpp see nüüd ka ei ole ja saunas võivad nad lõhnata palju tahavad. Küll aga jäi osa noist äkilisist lõhnamolekulidest vist mu käte külge. Olin juba jupp aega arvuti taga istunud kui tabasin kellegi ainitise pilgu. Härra Tibu vahtis mulle üle läpaka umbes sellise imestava näoga otsa nagu mul oleks põdramask peas või miskit. Mis on, Tibu? Ta tuli häälekalt nuuskides (nagu koer) ümber läpaka, ajas õhus haisu kuni jõudis mu käteni (MIDAA!!!!), siis jäi sellisel uskumatul ilmel mulle otsa vaatama, et mul hakkas...eee...veider. "Ah, et selline sa siis tegelikult oledki!" ütles see ennast peaaegu imestamisega ära nikastanud nägu, kuidagi väga otsene ja sõnatu paikapanek.
"Einoh,.." no mis sa ikka oskad oma kassile õigustuseks öelda. On nigu on. Nad on taktitundelised.
Ta respekteerib, kuigi pidas seda mu äsjaavastatud kõrvalekallet (käib küttepuude peale "tõhku panemas") rohkem kui imelikuks. Kuna mul juba see reetlik lõhn juures oli, siis läks kõik süü ilmselt kolinal minu kaela. Härra Tibu näoilme järgi otsustades küll.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment