Eesti kirjandust ei saa seni päriselt mõõnakirjanduseks tunnistada kuni leidub veel selliseid autoreid. Lugesin kõigi kasulike ja asjalike asjade tegemise asemel eile Tiit Tarlapi "Tuleriitade ööd". Kui puhkepäev, siis puhkepäev.
Vägagi loetav hea kirjakeelega romaan esmapilgul eblakana tunduva süzheega, mille autor mõnusalt põhjamaise järjekindlusega omal viisil üle kirjutab...ja lugu saab tiivad. Nii, et siis käisingi eile lendamas. Tänaseks ja homseks jätkub ka. Lugu on köitev ja kummaline westerni, krimka, külaromaani ning fantasy segu. Ja omamoodi kütkestav on ka tabuteemade käsitlus - nii neetult ilusti ütleb ta mitmes kohas usu kohta.
Kui nüüd mõtlema hakata, siis ega ma ei teagi ühtegi taolise käsitlusega stoorit.
Muude talviste nihverduste kõrvalt on hakanud mõte aina tihemini aia suunas käima. Pole seal ju praegu midagi, lumi matab ja katab, aga egas`mõtet keelata saa...
Kuna hilissügisel avanes võimalus peenraääristeks saada absoluutselt oivalised palgid, siis vabaneb sealt hull kogus õhukesi paeliistakaid. Ja minul on mitukümmend alpiasjakest, kes tavapeenras ennast imelikult tunnevad. Nii, et kuskile tuleb järgmine suvi ka üks pisike kuivmüürikatsetus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Ma peaksin samuti juba hakkama tõsistele asjadele mõtlema, aga raamatud hoiavad mindki veel kenasti vangis. Neid on küll säändseid ja määndseid olnud,mõni jääb meelde, mõne unustad peale sulgemise. Tänaöine lugemine oli E. Hioni " Armastab, ei armasta" Äratas vastakaid ja veidraid tundeid.
ReplyDeleteAga aeda ma veel siiski ei tiku, ju on see teise külje keeramise aeg alles :)
Raamatuauk on üks ütlemata mõnus koht. Väga hea kui sealt augu serval passijatele ka midagi pudeneb, nt lugemissoovitusi.
ReplyDeleteTaliharjal jalgu kõlgutades võib aia poole ka kiigata, sest pool on pool ja varsti otsas see talv ongi.
Head jutukad on inimkonna parim leiutis. :)
ReplyDelete