Hetkel on oluline see, et päike paistab ja mul on talvepuhkus. Nädalaks kuskile jälekülmadesse mägedesse suusatama mineku asemel võtan ma seda reedeti välja ja naudin soojas urus läbi akna välja vaadates kuidas õues sädeleb jää, lumi, õhk, oksad, puuriidad, aialipid ja üldse kõik mis miinus kahekümnega sädeleda saab. Kord on juba majja löödud, kell tiksub keskpäeva, kass istub "väga ilusasti", orhideed on kastetud ja mina tuhnin alpitaimede kataloogis.
Õigemini nüüd juba avaras internetis, et teada saada, kas Polygala chamaebuxus, Bulbinella hookeri, Weldenia candida ja Euryops acraeus kannatavad meie kliima välja või mitte? Kahjuks pole kedagi mulle seda ütlemas, sest ingliskeelses internetis jahutakse küll karmidest mäestikuoludest, kuid ma olen mingil moel aru saanud, et kui inglased, prantslased ja itaallased räägivad, et neil on ka mägedes lumi ja puha, siis ei maksa neid väga tõsiselt võtta. Sattudes mõnda meie krõbedasse talvesse, suudavad nad ikka ainult korrata "Õumaigaadõumaigaadõumaigaad!"
Seega, keskeurooplased lihtsalt ei tea mis meil siin tegelikult on ja kirjutavad oma naljatalveid trotsivate alpielanike iseloomustuseks kataloogi, et "väga vastupidav, talub isegi härmatist" jne.
Nüüd ma ei teagi...Peab vist ikka ise ära proovima. Mõnelpool ju maukleht elab talve üle...ja ühte meil talvitunud Bauri punatähte olen ka kohanud. Hädapärast võib ju potiga jahetuppa talvituma ka vedada. Kange kiusatus on.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Nende mägede taimedega tuleb meil hoopis isemoodi ringi käia, vaja on lisaks külmataluvusele uurida ka muid mägedes valitsevaid tingimusi. Kaug-Ida ekspeditsioonilt saatis mees mulle postiga ühe väga haruldase selaginelli, kes kasvas sopka lõunaküljel ereda päikese käes, kivide vahel, kiri ka juures, et istuta ta päikese kätte. Paari nädala pärast vaatasin, et taim kipub surema, võtsin ja istutasin ta varju ja hakkasin lugema, mis seal sopkades tegelikult toimub. Selgus, et seal on igal hommikul nii tugev kaste, et taimed tilguvad veest lõunani. Noh, meil on selliseid tingimusi luua suur kunsttükk, aga varjus kivide vahel kasvab ta tänaseni s.o. üle 20 a. hästi, kuigi kõik botaanikud arvasid, et ega ta meil kasvama küll mitte mingil tingimusel ei jää. Osa taimi on talvel väga niiskustundlikud ja nendega on muidugi raskem. Ma põhimõtteliselt ei tunnista avamaal mingeid katuseid ja karkasse, aga eks see ole igal kasvatajal isemoodi, mismoodi ta oma taimedega ringi käib.
ReplyDeleteEga Sa enne teada ei saa, kui ise ära proovid, siis räägid teistele ka. Aga kui hakkad neid talveks sisse vedama, siis tõenäoliselt ei muutu nad Sul mitte kunagi avamaataimedeks.
Selliseid reedeid igatseks minagi ja aastaringselt :DD
ReplyDeletePolygala chamaebuxus kohta väidab Dave garden, et tsoon USDA 6-9 (http://davesgarden.com/guides/pf/go/175487/)
Bulbinella hookeri z8.
Kui mul pole käepärast mõnda asjalikku teatmeteost, siis kasutan netti ja lisan taimenimele zone. Kui usaldusväärne see on, ei teagi.
Äitäh, seda tsooninippi ma ei teadnud.:) Bulbinella oli ainuke, kelle kohta ka mingi tsooniviite leidsin.
DeleteTänan.:) Jah, umbes sedalaadi kinnitust mul oligi vaja. Taimed on enda eest tegelikult juba rääkinud (Google pildimaterjal)ja ühtegi nime enam maha tõmmata ei raatsi.
ReplyDeleteKui mõtlema hakata, siis mägitaimede peamine tunnusjoon on kohanemisvõime, sellele kõige rohkem loodangi. Kõige ilusam ja rammusam Ramonda, mida näinud olen, kasvas turbapätsi sees, hakka või mõtlema, et olen millestki valesti aru saanud...aga ei, temale valgus ja muud olud nii meeldisid, et elujõuks jätkus. Nagu imet vaatasime. Mina saputan kodus oma ramondale lubjakivipuru jalamile, aga tema seal õilmitseb turbapätsil. Lihtsalt.:)
Jah, päris kahju, et nad inimkeeli rääkida ei oska. Saaks ka teada, mis kummalised tahtmised/ isud neil mõnikord peal käivad.
ReplyDelete