Ei või olla! Laupäeval käidi juba üsna kõrgelt ja kaua, päev oli päiksevalgusest ja imesädelustest kuni õhtuni pilgeni. Läbi akna paistes see isegi soojendas veidi. Imevähe. No ma ei kujutanud seda ju ometi ette!:) Kassid, orhideed ja futud olid olukorraga ülimalt rahul. Selle valgusega võis isegi vastikuid töid teha. Vahel tuleb nii nõmedaid vigu sisse ja peale enda pole kedagi süüdistada ka. Lühidalt, kuna nääride ajal peale keritud lõim oli laiem kui tavaliselt, siis oli "üks tark tüdruk" puuduvate niite asemel pannud "kaasavarapusarast" leitud eelmise sajandi tärklisega kõvastatud niied ja need muudkui katkesid esimese vaiba tegemise ajal. Igav just ei hakanud. Läks kaks korda rohkem aega ja tehtud ta sai kuigi tegemist oli ilmselge anomaaliaga. Ei ole vist vaja mainida, et vaibatamise juures on anomaaliad täielik out.
Teise osa päevast siblisin juba mõnevõrra rahunenud auraga punaste lõngade kallal. Plaanis on järjekordne pulmavaip. Kui ka täna säärast õnnist ilma antakse, siis saab ehk esimesed triibudki ära tehtud. Pulmad on alles suvel, aga kaua tehtud kaunikene. Liiatigi moondun ma kevaditi aednikuks ja neil ei ole ju üldse millegi muu jaoks aega.
Catleia lõhnas päikse käes kõigi reeglite kohaselt, kõige minim kuuking hakkab lähipäevil õisi avama ja dendrobium kingianumil on ilmunud õienupud.
Kevad ei ole enam mägede taga.
Talv on seni olnud suhteliselt väljakannatatav. Ainult üks pikem pakaselaine enne jõulu ja seegi ei olnud kuigi koledate temperatuuridega.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Seekord siis jätkus teda kõigile ja kõikjale. Pani ahhetama küll:)
ReplyDelete