Kui üks teema pulkadeks võtta, siis oleks õiglane käsitleda ka teist. Nojahh, öeldagu siis otse välja, et eks ta üks tore haigus ole.:)
Kõigepealt oli eelmise aia lemmikliikide reservaat, mis ei sisaldanud palju, kuid seal oli vingete mõõtudega metsakullerkupp, seemnest kasvatatud väga ilus ängelhein, nipet-näpet astilbesid, iiriseid, majaga tulnud pojengid, Darwini hübriidtulbid ja üht-teist veel. Reservaat tähendas seda, et sellesse kohta ei tohtinud ladustada lammutus- ega ehitusmaterjali ning sealt sai vajaduse korral lõikelilli.
Siis tuli Räpina. Seal tutvusin taimendusega sügavuti ja sain teada, et mul oleks vaja enamik suuri püsikuid ka oma aias ära proovida. Proovisingi. Peale laudlehe, katkujuure ja südaja makleia on nagu kõike nähtud. Ahjaa, kaelus-vaigulill on meil veel käimata.:)
Kolakatest jäid aeda kaks lursslille, kõrge käoking, virgiinia männasmailane, hiidpäevalill, sale kobarpea, anomaalne pojeng, ahtalehine pojeng ja terve kari ängelheinu. Teisel Räpina suvel avastasin, et hosta on väga ilus lill ja et lehed on ka väärtus omaette. Veetsin terve selle suve lehtset ilu soetades ja seda imetledes. Järgmisel suvel õnnistati iiristega. Nagu oleks iirisepanka röövinud. Tekkis iirisekasvandus, sest kõik olid noored risoomid (tänavu õitseb neist enamus esmakordselt).
Järgmisel suvel avastasin enda jaoks liiliad. Kui hostandusest oli võimalik mingil määral taastuda, siis liiliaid ei ole kunagi küllalt. :)
Sealt edasi oli priimulavaimustus, helmikpöörisevaimustus ja kuna aiapinda kipub nappima, siis ka viimase aja metsik tõmme pisikeste alpikribalate ja muidu imelike taimede vastu.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tavaliselt on ühel igav ja kaaslane hädavajalik, kaks aga ilma kolmandata ei jää ja siit edasi on lihtsalt vaja asjadel ja sündmustel kulgeda:)
ReplyDeleteVanaisa viiul on külameistri tehtud ja omamoodi eksponaat, pigem võetakse välja, vaadatakse tema puitintarsiaid ja pannakse kasti tagasi. Uuega ei ole säärast respekti ja temaga saab Pillimees ka viiulimängu õppida.
DeleteBii ta kipub minema jah, ja häda on selles, et, seda avastamisväärset tekib kuidagi liiga palju juurde :D
ReplyDeleteKusjuures mitte enam sellises tempos kui kaks aastat tagasi. Praegust perioodi võiks nimetada selginemise ajaks.
DeleteIsegi mina ei taha enam uusi taimi, hankimishimu rahuldan ilmselt firmale sisse ostes :). Pigem tahaksin olemasolevat mõtestatult ümber kujundada, selleks paraku napib aega. Aga küll see aeg kunagi ka tuleb.
ReplyDeleteJah, alguses on nagu kullaliiva sõelumine ja pärast...nojah, pärast on kõige selle kauniduse läbimõeldud eksponeerimine, aia paikaloksumine võtab aastaid.
DeleteHm... Tuleb tuttav ette. Minu kliiniline pilt hakkas mõned aastad tagasi ilmnema, ikka taimegruppe pidi ja päris terveks ei saagi :D
ReplyDeleteLäbi on põetud päevaliiliad ja kurerehad :) Helmikpöörised ka. Nüüd valin nende hulgast tugevamaid ja lollikindlamaid. Tabasin end sellelt, et kui läheb väga suureks arenduseks nagu nt päevaliiliate puhul, siis mingil hetkel pole enam huvitav.
Hetkel olen armunud martagonidesse :( loetelu võiks muidugi vabalt jätkata.
Helmikpööristest vestleks heameelega pikemalt.:)
DeleteAugustis oleks juba vahetusmaterjali.
Mainimata jäi justkui vaid viimane kirg... et mis hetkel meelel ja labidal... :P
ReplyDeleteNoh, imelikud taimed on sellised, kes ei karga silma võrratu õievärvi poolest või muul moel, kuid kellel on mingid varjatumad omadused. Näiteks meeldib mulle kobar-varjuliilia lõhn, see kuidas kaksiratsik poegi kasvatab, metspipra õis oleks justnagu teiselt planeedilt, drüüase õisi nuusutades võib ette kujutada mille järgi lõhnab tuul kevaditi kõnnumaal jnejne
ReplyDeleteAga sa ise?:)
ReplyDelete