...likvideerin uue hooga oma tegemata tööde hunnikuid. Killustik kolis maja seina äärde, sest killustiku all on kauaoodatud uue alpipeenra koht ja ma ei taha oodata veel ühte suve. Viimase satsi kärutan täna maja taha täiteks ja siis saab peenrakoha ära süvistada, mis peaks olema ühe päeva töö. Teine päev läheb kompostikasti tühjendamisele sellesse süvendisse. Eile oli üle hulga aja imeline päikesepaiste. Peaks olema akude laadimise aeg - päike, sirelid, kevad...kuid võta sa näpust! Võtsingi siis lisaks kärutöödele eile ka näpust. Ja sabast ja sarvist ka. No mis ma oskan kosta.
Karavan läheb edasi. Olgu siis saatjaks Ibrahimi lapsemeelsed luilutused datliõite peegeldusest...tema kõige pikema näoga hobuse silmades või pidalitõbise vanaeide kibe itkuviis viimsele kõngenud kaamelile. Olgu rahu tema kopsakate kontidega ning ärgu tema päitsete harvad hõberahad tilisegu rohkem mu unedes. Võibolla peaksin ma mõtlema ühe laulu tegemisele? Või veel parem, hoopis romaan? Niisuke hea materjal vedeleb senivõtmata olekus maas...Ei, no tõepoolest!:)
Mõtisklustest reaalsusse tagasi lülitudes...külaskäik Milda sirelitest ja imelistest pisinartsissidest lõhnavasse aeda ning hilisõhtune Saku mets trennikõnni ajal andsid suure osa kaotatud energiat tagasi.
Enne päriselt õhtule jäämist oli ehahämaras äärmiselt kosutav uurida viimase aardekasti silte. Sõna otseses mõttes aardekast. Kasvatan tänumeeles ja luban järgmisel kevadel parajad puhmakesed peenraküpsena tagasi ulatada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment