Trahh!

Kuumalaine pluss padukas teevad loodusega imet. Korraga on puud lehtes, toomingas valges pitsivahus, paljud aialilled õitsemas ja justnagu oleks veel vähe - isegi sirelid ärgitavad kohe-kohe pihta hakata. Kui vanasti oli see klassikaline lause "Peale tulpe ei õitse tükk aega mitte midagi peale poeedinartsisside, siniladva ja punase pojengi", siis tänapäeval paistab, et enam ei kehti. Peale tulpe jätkavad veel hilisemad tulbid ja täies õies on praegu kaunis piimalill, Kadaka toodud lumivalge lauk, Sieboldi priimula, roosilõhnaline kuldjuur, hanerohud, poeedinartsissid, mägikann, kobarhüatsindi sordid, iminõgesed ja edasi läheb juba kapakuga, sest õiepungi näitavad  Mittendorfi päevaliilia, karatau laugud, kullerkupud, hispaania ebahüatsindid, hormiinium ja tiarellid. Ühtlasi on eelmise aasta täisvihmane suvi ka ära näidanud mõningat lisaniiskust armastavad taimed. Kui eelmistel aastatel oli hispaania ebahüatsint üsna niru ja vaid vaevu õitses, siis peale eelmise suve "loputamist" näib ta hiilgevormis olevat. Preeriaküünaldel karv särab täiega, moosesepõõsas pole nii invaliid kui tavaliselt ja noored iirised arvavad nagu üks mees, et äkki võiks tänavu õitseda ka.
Puhkuse alguses mullafreesina peenardesse viskunud aedniku vedru on maha käinud. On hakanud aega üle jääma ka mõne raamatu jaoks, vaate nautimiseks ja vihmasabina kuulamiseks, sest viimasel ajal meil sabiseb üsnagi...nagu näiteks eile ja täna.