Eilne leitsak lõppes tõelise taevalise isekallutusega Saku kohal. Kuidagi heausksed oleme me sademete suhtes. Loivasin minagi rahulikult rattaga poodi ja poest tagasi, nautisin leitsakus levivaid puhkeva looduse lõhnu jne. Vedas täiega seekord.:)
No olid küll pilved, aga neid tuleb ikka ette. Jõudsin just ratta ära panna kui tuli esimene raske vihmalöök ja raheraju kohe järgi. Katused hakkasid tärisema, õhus lendas rikošetienergiast tinisevaid jäätükke, pilvealune ilm sai pilgeni heledat valgust täis ja üle aleviku rullus kõrvulukustav müra. Läksin verandale seda imeilma lähemalt kaema. Kaks täiesti ärahämmeldatud kodukassi istusid ka verandal, sabad risakile unustatud ja jälgisid suurisilmi vurrud võbelemas võimast vaatemängu. Kui seltskonnaga ühinesin, hakkasid nad üksisilmi mulle otsa vahtima, et mida ma ette võtan. Kui oleksin maailmalõpupaanikaga lagedale tulnud, siis oleks selge olnud, et ega see jama ikka head ei tähenda. Kuna aga jäin rahulikuks, siis korjasid nad nagu üks mees sabad kenasti ümber käppade ja võtsid unestardiasendi. Nojah, põnevates kohtades magamise mõttes on väike uinak äiksevalgel täiesti õigel kohal. :)
Ja siis muudkui tuli ja tuli ja tuli. Aed oli õnnelik. Viimaks ometi midagi kosutavat peale põuasse kalduvat hiliskevadet.
No comments:
Post a Comment