Külastus

Ta tuleb õuest, saba püsti , silm säramas ja vali nurr lustaka joruna õhus järel vonkemas.  Laual on minu (siiski ka mõningast väärtust omavad) paberid taimenimede ja muu infoga. Ta materjaliseerub otse neile läpaka taha, teeb läpakale põsepai, vaatab mulle sealt heldinult otsa (Minu toitja!:) ja lukustab sihtmärgi.  Kui  nüüd kohe midagi ette ei võta, siis saan ma endale krae. Kui siiamaani oli huvitav vaadata mis see loom veel teeb, siis porist kraed ei tahaks. "TAHAD küll, ma olen sinu kass!" "Ei taha, ma armastan ainult kuivi...neidsamuseidki...kraesid." Peale pisikest pusklemist tõstan ma ta laualt maha, sest neid porijälgi tekib kohtumise käigus paberitele kogu aeg juurde. Jumal küll, kuidas üks kass võib ometi NII märg olla! "Tibu kas sa magad kuuse otsas või?"
Rituaal näeb nüüd ette koos külmkapi sisu revideerimist ja ma mõistan Krae ambitsioone. Loomulikult on seda minukõrguselt palju parem teha kui maast.:)
Päta-päta-päta...Kööki tekkib ikka veel märgi jälgi juurde. Seda roppu elukat tuleks vihmaste ilmadega  lausa õues sööta.
MÄUUU!!! Ta on enda konservi täis kuuganud, seisab ukse juures ja tahab nüüd väja. KOHE.
Suhteliselt vali ja veidi metalse hädale viitava helikõrgusega hääl on väga vastik ja ükski kassiomanik ei kannata seda tavaliselt üle kahe märguande kuulata. Lasen looma välja. Tänutäheks liuhkab ta oma märja küljega vastu sääri, teeb Knrh! ja kõnnib väärika mõõdetud sammuga otse vihmakardinasse nagu filmi viimane ellujäänud kauboi loojangusse.