Eile ei olnudki tuul vastu. Kuidagi igav oli kohe sõita. Mõtlesin, et teeks koduteel ringi sisse ja sattuks Kristiine Aiandi müügiplatsile. Mõeldud - tehtud. Ega sääl uut väga midagi polnudki, aga rohevahetuseks sain üht ja teist ning paar asja jäi endalegi uudistamiseks aeda maha panna. Need olid: talinelk `Nigrescens`, padjandvariant anaphalisest, väga läikiva karvaga punase kniphofia taim, teistmoodi punane nõmmkann ja padjand-raudrohi (huvitav, millest veel ei ole padjandtaimi? Floks on, palderjan on, nelgid on, kellukad on, astrid on, isegi astilbed on, aga pojengi ei ole ja padjand-päevaliiliat ka päris hästi ette ei kujuta (väikeste karvaste lehtedega sigaväledasti leviv `Stella de Oro` pumilo? Jah, arenguruumi näikse olevat.:)
Rohisin õhtul kuni videvikuks kiskus, istutasin. Mõnest kohast pole ligi kuu aega üle käinud ja umbrohi on peale vihmasid oikuilopsakas.
Sel suvel juhtus midagi hullu meie harulise lursslillega `Atropurpurea`. Kuus aastat vana ja võimas taim hakkas kevadel äkki kiduma ja nüüdseks on temast järgi vaid kaks põlvepikkust lehejäänust. Praegu, kus ta peaks olema kahe meetrine kõrgusse pürgiv tumepunane lehemass. Õitseda tavatses ta oktoobris. Juurikat veel välja ei kaeva, vaatan, ehk kevadel tuleb sealt veel midagi.
Täna läheb suuremat sorti puistamiseks. Monarda ja sinine tradeskantsia on roosipeenras liiale läinud ja endi vahel laiaks pigistanud perovskia kes vajab lähiajal reanimeerimist kui ma kohe midagi ette ei võta. Samas ei ole ka midagi tradeskantsia vastu, kuid ta ei tohiks olla nagu meetrikõrgune lehtsalat, kes iga vihmaga iiriste peale pikali püüab heita. Jätan temast ainult väikese jupikese, et aeg-ajalt veenduda jumaliku sinise värvi olemasolus maamuna peal.
Avanes postimüügisibula "Purple Prince" üks ja ainumas õis. On ilus ja lõhnab, Käin imetlemas.
Tõstsin liiliaid ka veidi ümber. Kes tallas kelle revääridel ja kes jäi hoopiski suurte saba alla peitu. Päästetööd, ühesõnaga. Ka neil on mingi oma hierarhia, et kes kui suureks suvatseb või söandab kasvada ja palju oleneb ka algselt maha istutatud sibulast. Kui selline nooruke varju jääb, siis ta ei kasvagi suureks. Pole küll õige aeg, aga kui laia labidaga sügavalt võtta, elu on näidanud, et ei juhtu hullu midagi. Ja siis veel see üks sibul oivalist, kes tuleb siva külast koju rääkida. Üks hõõguvpunane liilia peab ju inimesel ometi aias olema (seni olen vabanenud kõigist punastest, kes ei olnud minu arust seda "õiget värvi" ja tema sedakorda nüüd jälle on). Pakun Landinit vahetuseks, nu näis...:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment