Kahe vihma vahel...

Kahe vihma vahel on sombune. Paras moment sukelduda vaibandusse. Nädala sees said värvid järjekorda ja täna löön kokku. Tuleb hea paks villane ja soe.
Aias on vaikne botaaniline kaos ja näib, et lepin sellega veel paar päeva. Sest täna on mesilaste siirup, siis vaibandus, vahepeal üle hulga aja mõnus kogus Meremaad, pühapäeval veel toimetamisi ja alles esmaspäeval pääseb peenardele...hehe, poriga mängima:), sest meil on siin viimasel ajal muudkui sadanud ja sadanud ja sadanud. Istutamiseks muidugi ideaalne.
Kuna tibusid loetakse sügisel ja midagi enam eriti hullult kasvu viskamas pole näha, siis võib hakata tasapisi aiandussuve kokku võtma.
Kevad algas sibullilledega. Krookused ja võrkiirised on tõeline aare, mõned pisemad nartsissid ka, kuid nende suurte uute pitsivahuliste nartsisside suhtes alles kujundan arvamust (esines õite pooleks plaksatamist ja kevadvihmas näoli porri kukkumist). Nojah...ja eriline tulbifänn ei ole ka kunagi olnud, kuid jalust rabasid hoopis need metsikute tulpide sordid. Mõni lihtne tegelane on kambakaupa ikka tõeline ime.:)
Pöörane lisandumine oli kevadel alpitaimede osas ja kuna see on veel üsna tume maa, siis tuleb järgmine suvi huvitav.
Ka liiliapeenar on põnevalt täienenud. Eriti kütkestavad on just kõik need algliigid.
Ja üllatusi: Kevadel uurisin nõutu näoga mesipuu esist peenart ja mõtlesin, et ei tea mis mul sügisel küll arus oli kui siberi võhumõõga nii kuiva koha peale istutasin. Juuli lõpus tegi "võhumõõk" oma oranzid õied lahti ja siis sain aru, et üks järjekordne aare jälle aias juures - see kaeralill oli mõistnud talve üle elada. Vähe sellest, ta oli sellega lausa suurepäraselt hakkama saanud.:)
Praegu tunneb ta ennast ülihästi, on paksult õisi täis ja ajab külgvõsusid. Ise väga kaunis.
Hilissügisel halastusostuna tehtud jumikastrid elasid talve pottidega maasse kaevatuna üle. Helehall õitses ja edeneb hästi, sinine aga on õrnem ja hakkas "saba maha panema". Praegu on koos siilkübara poegadega reanimeerimisosakonnas ja näis kas saab elulooma või pole meie aia taim.
Nimelisi päevaliiliaid jääb aina vähemaks ja nad asenduvad algliikide või ämblikõielistega. "James Marsh" leidis endale eelmisel nädalal uue omaniku, aga mingi päevaliilia taim on mul veel tagaaias. Neil oleks nagu võime ennast ära peita.:)
Kuna sügisesi õisi eelmine aasta nappis, siis panin kevadel palju erinevaid krüsanteemiistikuid maha. Korea krüsanteem on aus lill. Teda ei koti sügisvihmad ja jahedus. Kõik seni kanda kinnitanud sordid on ennast heast küljest näidanud. Kuid madalate astritega nii ei ole. Mõnel sügisel jaksas neist vaid varaseim õide puhkeda, ülenäänud viis vandusid ilmale alla (vihmane sügis, ei jõudnudki enne lund õisi lahti teha). Sellepärast läksid nad edasi ühte soojema kliimaga aeda. Kõik peale "Jenny" ja "Lady in Blue", kellel on lihtsalt nii võrratu värv, et sellepärast võib ta vahel isegi õitsemise vahele jätta.:)
Eksootidest on maas kaks bauri punatähte, mauklehed, saurusvõhad, ämblikliilia, hõbedaleheline harilik harfiõis, mugul-säraõied ja myricaria germanica, kes võibolla ei olekski mingi eksoot kui pistoksad oleks saanud ehk kaks kuud varem maha pandud. Sedakorda praegu ei teagi kuhu küll panna need õrnad noored talvituma. Tuppa ei tahaks koos teiste õrnakestega tuua, või ehk äkki siiski tuppa?