Aiahoolikute horoskoop:)

Vihmasest päevast johtunud ilukirjanduslike liialduste kogum või paroodia horoskoopide teemal a la `tõde on kusagil mujal`.

Veevalaja.
Armastab jahedaid heledaid toone, õhulisi struktuure ja hallide karvaste lehtedega pinnakatjaid. Kindlateks lemmikuteks on valgeõieline käokann, kivirik-kaljunelk ja kipslilled. Üritab juba mitmendat aastat aeda sebida madonnaliiliat, sest see on valget värvi ja lõhnab tema lemmikseebi järele. Paraku võtab külm selle kevadeks alati ära. Veevalaja tunneb ka tugevat tõmmet rooside suunas, kuid ei ole veel selgeks saanud, mida need päris täpselt tahavad ja sellepärast roosid tema aias kaua ei peatu. Kuid veevalaja teab, et ometi on olemas ka midagi absoluutselt talvekindlat, mis aednikku naeratades esimesena kevadises aias tervitab - need on aiapäkapikud!:)

Kala.
Kala on ravimatu tiigipede. Laseb esimesel võimalusel kaevata endale korraliku augulahmaka ja ääristab selle kõigi veelembetega, kes iganes...Igasuguse vesiroosijutu peale lööb kala silm erksalt sirama ja ujuvate õitsejate sorte ei ole tal mitte vähe. Peale vesirooside armastab kala hostasid, voogavaid lopsakaid vorme, rahulikke värve ning langevate okstega suuri puid. Kala aed on hiiglaslik ja varjuline, kuid hoolimata sellest peab ta vaikset plaani kolida kõige täiega tulevikus kohta kus on tiigi asemel jõgi, järv või meri.

Jäär.
Jäär vajab oma normaalseks eksistentsiks vaatevälja palju suuri punaseid ning roosasid õisi ning kõike seda nüüd ja kohe. Värvipilgar algab aias tulpidega, siis pojengid, roosid, moonid, sirelid, kreiside värvidega liiliad, punased päevaliiliad, erksatoonilised floksid ja jorjenid. Palju suuri punaseid jorjeneid. Ka nn. vabas stiilis "inglise aia" vastu pole jääral midagi, sest see on kenasti värvikirev. Jäära nõrkuseks on suvelillede istutamine vankrisse, kärusse, kummutisse või kummikutesse ja ta peab seda täitsa normaalseks.

Sõnn.
Sõnn tunneb tugevat tõmmet puude vastu. Seedrid, männid, tammed, kastan või paar jne. Neid on tal aias rohkem kui iganes mahtuma peaks, kuid sõnn on rahulik. Kui ei mahu, pügan väiksemaks ja siis mahub jälle.
Peale puude armastab sõnn ka suuri dekoratiivseid aiavaase, kiviseid kooslusi ja kõike, mis ennast kivide vahel ära oskab elatada. Sõnni magamistoa akna all on korralik kollektsioon kukeharjadest ja liivateedest. Sõnni muu lillevalik on maalähedane ja juhuslik, aiapäkapikke ei ole nähtud siin isegi läbisõidul olevat.

Kaksik.
Kõige põnevama aiaga tähtkuju. Tellib väljamaalt seemneid, idandab neid ja küsib aeg-ajalt foorumis, et kas keegi teab, millega võiks tegu olla. Tavaliselt keegi ei tea. Kaksiku aias kubiseb haruldustest, pool-eksootidest ja eksootidest. Kuna viimased kardavad meie talve, siis on tal ka korralik talveaed, kuhu kogu eksootika sügisel pakase eest peitu viiakse. See tähendab koledat rassimist ja sellepärast on kaksikul sügiseti alati selg paigast ära.

Vähk
Vähk on pidevalt hädas aiaplaneeringuga. See jama hakkab tegelikult juba aprillist pihta. Sügisel ostetud krookused tärkavad eelmisel sügisel ostetud tulpide lehtede vahel ja kui vähk nad sealt välja nokib, et istutada sibulad pealtnäha vabasse kohta, siis lööb ta kühvli otse hostajuurikasse. Siis meenub vähile küll, et oleks pidanud vist sildid kirjutama, aga iseenese tarkusest...Nojah. Vähk paneb krookused maha ja torkab sildi ka juurde "Krookus." Vähemalt midagiGI on nüüd paigas. Keset aeda istutatud isane astelpaju ja Sahhalini kirburohi muhelevad selle peale pikalt habemesse.

Lõvi.
Lõvi armastab õisi küll, aga rohimist ei salli. Sellepärast sobiksid talle suured multšiga kaetud pinnad, pirakad värvilised põõsad ja keegi, kes aia korras hoiab. Stiili lõvil on ja mitte vähe, ainult see teostus...Ja sellepärast jääb enamik lõvi hiilgavaid ideid teostuse taha pidama nagu kudevad lõhed tammi taha. Lõvi võib tellida kohale kohale hunniku munakive, traktori, mõned kämmalvahtrad, viis sirmokasmändi ja läheb ise kammipilliansambliga maailmaturneele lootes tagasi jõudes näha kuidas kõik ise kenasti kohale on asetunud. Seni ei ole seda veel juhtunud.

Neitsi
Neitsil on normaalne aed kus kasvavad roosid, gladioolid ja astrid ning ta on ainuke, kes pügab juba korra pügatud muru pärast veel ka ristipidi üle. Asja käigus on neitsi ideaalset tulemust püüeldes nii süvenenud, et niidab iga kord ka mõne puu või põõsa maha. Neitsile meeldivad väga tammed, kuused ja kastanid, kuid peale kolmandat punast tamme, peale teist torkavat kuuske ja peale neljandat kastanit ta enam ei ürita. Võibolla on need kohad neetud, arvab ta. Sest neitsi on pisut ka ebausklik.
Neitsi aeda liigendavad korralikult ehitatud jalgrajad ja ta unistab väikesest marmorpurskkaevust palja kätetu naisega.


Kaalud.
Selles aias käib kevadest sügiseni ümberistutustöö. Kord on nartsissid liiga varjus, kord pojeng liiliate seljas, kord iirised hostapeenrasse sattunud, kord see ja teine. Aga liike ja sorte kaalude aias jätkub. Kuna ta ei suuda aiapoes kunagi üheselt ära otsustada, et mida võtta ja mida jätta, siis võtab ta alati kõike. Ja aias on ka kõike alates rododest ja lõpetades mägisibulatega. Ainult et järjest.

Skorpion.
Skorpion on esteet. Ta teab täpselt mis värvi rabavalt lillad küüvitsad peavad terrakotavärvilise ja kollase rodo kõrval kasvama ja kui neid meie kultuuriruumis saadaval ei ole, siis ajab ta need kasvõi maa alt välja.
Sibullilli ta ei armasta, sest need on nõmedate lehtedega ja ajavad aiamustri segamini. Skorpioni aed on alati võluvalt vinks-vonks, samas ei ole keegi teda kunagi rohimas näinud. Mõned on arvanud, et ta peab kratti.

Ambur.
Ambur armastab päikest ja värve. Tema aed kubiseb floksidest, kukekannustest, lupiinidest, liiliatest, moonidest ja pojengidest. Värvivalik on sama elujaatav kui jääral, kuid ambur teab alati kus tema aias miski asub või peaks asuma ja seetõttu ei löö ta uusi asju istutades labidat kunagi kogemata mõnesse sibulasse või juurikasse.
Peab mõningaid aiakultuure (hostad, pinnakattetaimed, varjutaimed, sibullilled) mõttetuks, sest lill, kui selline, olgu ühemõtteline ja hästi märgatav.  Üks perverssus on amburil ka - talle meeldivad hirmsasti amplid.

Kaljukits.
Armastab kive, pastelseid toone ja peab lugu struktuurist. Kõik peab olema tasakaalus. Tavaliselt ei ole. See teebki aiapidamise kaljukitse jaoks nii huvitavaks. Kogu aeg on millega rähelda. Kaljukits lausa jumaldab alpitaimi ja võib nende mõttetute kribalate kohal veeta tunde, nende vahelt pinsettidega umbrohtu välja sikutades. Kui näed tema tumedas pilgus sära, siis võid olla kindel, et tal on mingi jube mätas jälle õide läinud. Kaljukits ei vaja palju aiaruumi, ruutmeetrist piisab.