Tegin eile jõe ääres rehepappi ja kuna ahi mehiselt suitsu sisse ajas, siis istusin väljas. Tuuleõhk käis üle, saared-lepad kahisesid, jõgi vulises ja ka kohalik "seltsielu" oli nagu peo peal. Süvenesin parajasti sügavalt oma punupaela projekti kui mulle näis, et ma pole enam üksi. Vilkspilk paremale kinnitas tekkinud kahtlusi - umbes meetri kaugusel minaisikust kössutas kaks lihtsa olekuga parti (ei annagi saia vä?) ja kuna ma tavaliselt ei näe igal pool kogu aeg parte, siis vaatasin neid pika huviga. Linnud olid uskumatult iseenesestmõistetavalt oma laagri mu kõrval üles löönud, üks kössutas juba pea tiiva all ja teine vaatas mis ma edasi teen. Tõusin ja läksin saia tooma. Hiirvaikselt ringihiilivad veelinnud on haruldane nähtus ja ei saa lasta neil ju ometi välja surra. Poetasin mõne palakese enda kõrvale muldrikule. Selgus, et sõbramehe olek oli siiski rohkem moepärast ja hoolimata silmnähtavatest usalduse sugemetest olid nad siiski endiselt metspardid. Ohtlikust tsoonist võeti saia VÄGA pikkade kaeltega, ma poleks iial arvanud, et part nii hästi venib.:)
Asja käigus häälitseti omavahel poolihääli ja saia ahmamine käis kordamööda. Kui toit otsas, lasid mõlemad teerajale sundimatu plöraka, saputasid saba, kössutasid nagu üks mees rohule (andsid saia, valva nüüd und ka:) ja panid pead tiiva alla.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment