Kokkutulek ja flokside ajastu

Kokkutulek oli võimas. Mastaapidelt, orgunnilt ja üldse. Nii palju rahvast, nii palju taimi, elamusi jne. Suured tänud kõigile, kes tulid, olid, juhatasid ja korraldada aitasid.:) Ja eraldi suur äitähh perenaisele külalislahkuse eest.:)
K.siili aed jättis sügava mulje. Õnnelik on see aednik, kellel on olemas sellised pinnavormid. Üles pandud piltide järgi võis natuke ajalugugi silme eest läbi lasta...metsikult palju tööd ja ilumeelt oli sellesse maastikku pandud, et need "voored" sellisena paistaks nagu meie neid laupäeval nägime.
Ja muidugi, hehe:), mida teevad põhjaosariikide aednikud esimese asjana kui sattuvad võõrastele maadele ja teedele? Ikka kohe vudinal taimepoodi!:)
Juba tulles väisasime Eliseaeda ja pärast Jardini Aiakeskust, millest kah üsna võimatu mööda sõita.
Eliseaia hostavalik oli endiselt eesti parim. Jardinis õnnestus kolmandiku hinna peale "ära rääkida" üks "parim enne möödas" kuldkingapott, kuid muus osas oli huvitavate asjade müük ilmselt juba kevadel ära olnud..
Mahutasime kotikesed saagiga kuidagimoodi hullult pungil Milda autosse ja lohutasime endid sellega, et küll tagasiteel on lahedam (oli ta jee!:).
Tsiili juures läks rohevahetus kohe mürinal käima ja illusioon pooltühjast autost tagasiteel purunes vaikselt pärast Aiasõbra müügiplatsi "rüüstamist" kus minul oli au ka täitsa esimest korda viibida. Valikut oli seal tõesti ja no salasõnaga sõbrahinnad ja missa hing veel oskad tahta. Küll veeres neid pungil täis aiakärusid autode poole. Osteti puid, põõsaid ja püsikuid, silmad särasid, suu muheles.:)
Aavikuemand sai Aiasõbrast isegi väikese kena triipu rotitõrjeloomakese kauba peale.  Noh, tegelikult oli pisike kassipoiss kuidagi elu hammasrataste vahele sattunud ning ei teadnud enam mida teha või kuhu minna. Ja nõnda tema seal nuttis kuni me ta üles korjasime, ära lohutasime ja koduteel olla esimest korda ka nurru kuulda olnud.
Enamusel olid autos taimed laeni.
Laagriplatsil käis arutelu, et kesse selle kõik maha istutab, siis jõuti sinnani välja, et küll Kesse istutab.
Õhtupoole juhatas armas Muhedikupere meid koos Kaarnaga ka vanameister Kähri aeda. Stiil, võrratud vormid ja valitud sordid. Väga ilusate hostade kuningriik. Koduteele asudes oli auto nii täis, et tuli giganthosta "Beauty Substance"-ga ühte istet jagada, kuid tema lehtede vahel sõita oli ainult puhas rõõm. Kodus sai ta väärika koha "Regal Splendori" kõrval kuuskede taustal.
Pühapäeval tegin terve päeva Kesset. Õnneks tuli Kristiinemaa perenaine ja viis paar suurt lillepuhmakat ära, sedasi sain ruumi uute aarete jaoks. Täna teen Kesset edasi.
Õhtupoole juhatasin Kristiinemaa emanda (kui tulise floksifänni), Saku kõige floksirikkamasse iluaeda ja järgnev oli tüüpiline aiahuumor.:). Nemad hakkasid omavahel spetsiifilist floksijuttu rääkima, millest mina selle ala võhikuna mitte mõhkugi aru ei saanud ning vuhisesid labidaga peenarde vahele. Mina vedelesin niikua pingil ja mängisin AngryBirdi. Noh, kui kristalselt aus olla, siis on mõni floksivärv teinekord ka minu kaledat südant liigutanud, Kähri aia `Krasnoshapotshka`oli näiteks muljetavaldav ja üks shefiiriroosa vanaaegne floks leidis paar päeva tagasi tee me aeda, kuid tegelikult mul floksisoolikat ei ole. Neil ON teatav võlu, kuid ma eelistan neid vaadelda teiste aias. Näiteks naabri omas...hmh, aga sellel mõttel võib isegi jumet olla kui nad meie aeda ka ära paistavad.:)