Kui kogu soojus on koos metshanedega lõunasse lennanud ja akende kallal logistavad öösiti kõledad tuuled siis on hingede aeg käes. See tähendab raagus metsi, vihma lõputut rüma või kargeid metalseid hommikuid leige päikese ja väga sinise taevaga, mille all hääled kaugele kostavad. See tähendab külmunud maapinna kohmetanud lõhna, millesse lõikub pliidialuse tulehakatise magus suitsuving. Ja kusagil teisel pool jõge haugub Karuse vana koer, muudkui haugub ja haugub. Ei tea mis see peaks küll tähendama..."Midägi ta`i tähenda, va krantsirajakal jälle jooksuaig, ei sie sikk ka väsi" kohmab vanaema möödaminnes.
"Ja missa vahhid, silm pikal, tule kanu kitkuma, enne ku är` jahtuva!" Maaelu on tööelu ja maaelu on mis lonkab see käib ja maaelu annab leiva lauale. Siin on asjad väga lihtsad. Löön tagamaade ukse kinni, lähen memme järel saunakööki, seon põlle ette ja hakkan eluleiget kukekeret sulgedest puhtaks noppima. Paku peal lakub kass maia näoga verejälgi. Memm arutab kas teha suppi "kardulatega" või "makaroonidega".
Sauna paokil uksest hingab veel kaselehelõhnalist sooja ja põrand on puhtaks pühitud. Eile oli saunapäev.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
oh, hää lugu. Selles on kõik olemas.
ReplyDeleteTänan.:) Ilm oli eile selline paras minevikku minemise ilm.
ReplyDeleteLugu on hea tõepoolest, aga minu jaoks on see kui muinasjutt. Kahjuka olen ma sellest päris maaelust ilma jäänud :(
ReplyDelete