Hingematvalt. Päike, ere, kuid leige, karge tuul, külmunud maapind ei jõuagi ära sulada. Ja mul on tunne, et ma kaabin orhideede pealt selle üleliigse 5 cm pinnast ära hoopis kevadel. Viskasin lehti ka veel peale ja las nemad olla...sest täna öösel käis Urr.
Praegu on tõesti selline aialõpetamise meeleolu. Oli küll ilus ilm, aga tegin eile hoopis toas nõelatööd ja läksin välja ainult Kiskjasiili jaoks Orostachist pildistama. Ja teisi asju ka, mis silma hakkasid...väga ei hakanudki. Sügisesed pisikrookused on keegi tark tüdruk kevadel sellisesse kohta istutanud kuhu sügisel päike enam üldse ei ulatu. Ju paistis kevadel see koht nii päikseline. :) Nii, et sel sügisel ongi sellised püsisuletud krookuseõied peenras.
Täna hommikul enne päiksetõusu 9,3 miinust.
Näis, kas võttis ka kanarbikulehise ja vitsastri ka ära...Nende õied ei jõudnud veel avaneda. Taevassinine aster õitses eile täies ilus.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
jah Ur on käinud, minu veel mitte õitsema jõudnud astrid on nii kaugel ja mina nii hädine, pean Ülo vist luurele saatma aga muidu on ilus küll, eriti hommikutaevas läbi kaasiku :)
ReplyDeleteVaresele valu ja harakale häda...imeilus oli-klaarselge taevas jne, aga ainult siis kui õue ei pea minema. Käisin, võtsin vitsastri tuppa, et õied ikka ära näeks. Juba enne pimedat oli viis kraadi külma.
ReplyDeleteIlmad on ilusad jah, eriti kamina ees kohvi juues ja kogu seda ilu läbi akna imetledes :). Minust vist ikka sügise ja talve armastajat ei saagi.
ReplyDelete