Härra Tibu tuli raamatulugemise pesa juurde ja vaatas mulle Shreki kassi silmadega otsa (suu-ured silmad, halearmas põhjatu pilk, kõrvad lontis). Tegin talle ruumi ja lugesin edasi. Härra Tibu mitte ei liigutanudki ja keevitas edasi. "No mis on, Tiburull?"
Sättisin end patjadele istuma, et kassil rohkem ruumi oleks ja...ei lugenud edasi, sest Härra Tibu ronis sülle. Kui kass, kes ronib sulle sülle umbes kord kahe aasta tagant, seda jälle teeb, siis peab midagi lahti olema. Nojaa. Panin raamatu kõrvale ja kuulatasin. Köögist kostis kuidas Pokumees pisibondiga mängis. Selge. Tibu oli kassipoja peale kade ja vajas inimlikku soojust rohkem kui tavaliselt. Oh sind küll, sina oled ju endiselt kõige tähtsam kass majas, kõige vanem ja targem ja ilusam. Härra Tibu kuulas kõik tähelepanelikult ära ja jäi magama. Siis tulid mürajad tuppa. Sellest hoolimata, et meil kahekesi oli diivanil väga õdus olla, tõstis Härra Tibu pea ja vaatas pikalt kuidas pisibond Pokuga möllas. Sasimine ega paid enam ei aidanud. Kõrvad läksid niimoodi hästi taha, kere muutus jäigaks, saba hakkas põntsuma...ja järsu tigeda hüppega "Persse, ma läe`n MINEMA!" maandus ta kamina juures ning marssis üldse ära ülemisele korrusele magama.
Bond oli piisavalt arukas, et mitte tema vonkleva sabaotsa järele krabada.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Väga tuttav lugu :) Aga meil on Linda see, kes tuleb voodi juurde kui ma Kaisale süüa annan. "Tule meie juurde emme kaissu pikutama," kutsun mina "Linda ei taha pikutada, Lindal tuli jonn peale!" ja solvunult vasakule ära. Vaesekesed, ei ole kerge nende pisikeste ja nunnudega koos elada
ReplyDeleteei ole kerge jah aga õnneks see raskus läheb mööda :)
ReplyDelete