Bond

Kui meile kevadel kassipoega pakuti, siis ajasime üksmeelselt sõrad vastu. Oiuiei, mis te nüüd, meil juba on kaks kassi olemas. Paar kuud hiljem sisenes ta ise elegantse sundimatusega rõduuksest, tutvustas ennast möödaminnes "Tre, mina olen Bond. James Bond." ja läks ning kuukas köögis kassikausi tühjaks. See oli naabrite süsimust kassipoeg. Peale sööki tehti tutvust meie diivaniga, nurruti kõrvulukustavalt, vaadati meile väikesest öömustast molukesest säravate merevaikkollaste silmadega otsa ja peale seda hakkas tunduma, et me vist ikka tahame endile kolmandat kassi. See on tõepoolest nii. Inimestele võib palju asju tunduda, kuid kuna kassipoeg oli otsustanud meid oma konserviavajateks ära tinistada siis seda ta ka tegi. Ta kikerdas diivanil, puksis meid ninaga ja nurrus nagu orel. Meie oleme lihtsad inimesed, ei olnudki palju vaja. Järgmisel päeval ostsin ma poest juba kassipojatoitu.
Ja nii on ta meil elanud vahelduva eduga. Kui me ta ära oleme tüüdanud ja tal väga läilaks läheb (ut-sa-nunni-nunni-nunni-tupsu-nunnuke-ne!), siis murrab ta jälle koju sisse ning läheb kakleb roosa ja valge koeraga ning magab õekese kaisus. Kuid varsti tuleb jälle. Ja mis meil selle vastu saab olla kui niisugune pusilane toas ringi traavib (kõrgete jalgade pärast meenutab ta veidi hobust :). Kuna Bond on koertega üles kasvanud, siis on ta neilt üht-teist õppinud, nagu näiteks köevedu. Kui talle nöörijupp visata, siis võtab ta selle otsast kinni, sikutab nii, et silm pungis peas ja enam lahti ei lase. Äärmiselt ebakassilik.:) Kujutan ette, et kui teda rohkem hasarti ajada, siis ehk uriseks ka.:)
Peale selle on Bondil suur, soe ja lahke süda, tohutult palju uudishimu, energiat, loomulikku intelligentsi, taktitunnet (Härra Tibu näitel võib see täiskasvanuks saades ka haihtuda), oskus "väga ilusasti istuda" (mida ei ole mitte kõigil kassidel) ning ta teeb massaaži. Kui kassipoeg näeb, et keegi on diivanil ennast lapikuks sättinud, siis otsib ta pikutaja peal mõne laiema koha kust maha ei libise ning hakkab lamajat sõtkuma nagu tainast. Sõtkub ja sõtkub, endal vajub pea muudkui nõksti ja nõksti ettepoole. Niisugune armas unerituaal. Ning siis läheb ta omaniku rahuga Härra Tibu krundile diivani jalutsis ning kukub ära.
Seoses Bondiga oleme ka enda kasside kohta üht-teist uut teada saanud.
Kui tavaliselt on nende pokkerinägudest raske midagi välja lugeda, siis Bondi diivani hõivamist nähes tõmbas Härra Tibu silmad pilukile, võdistas põlglikult turja ja läks teisele korrusele magama. Söögikausside juures pannakse kassipojaga küll ninad kokku, mis tähendab viisakat tervitust, kuid kui korralikult ei käitu, siis võib käpaga ka saada.Esialgu Bond meie kasside peal veel härjamurdmisoskusi ei treeni ja hoiab targu kaugemale. Kuna Proua Muri isiklik privaatruum on suurem kui Tibul, siis on Bond õues selle piiride rikkumise eest korra isegi peksa saanud. Muri kriiskas kurjalt, sülitas ja ajas väikse kassi kaugele ülejärgmise hekini. Kui poiss uuesti välja ilmus, oli ta veel ettevaatlikum. Peale seda on rahu olnud. Härra Tibu ei taha Bondist toas midagi kuulda, kuid õues võtab ta pägaliku heameelega oma tehiskaaslaseks ja näitab kuidas astelpaju otsa ronitakse või muud nalja tehakse. Üldiselt on nad nõuks võtnud uue tegelasega leppida ja oma ruumi kolmandaga jagada, kuid suhtumine on selline küllaltki "ülalt alla", umbes et a la "sina räägid siis kui kana pissib".:)