Suhted vol 3

Härra Tibu oli end juba diivanil sisse seadnud. Tagurdanud ennast õdusasse koopasse tekisiilude vahel nii, et ainult pea ja käpad välja paistsid. Mõ-õnus. Uni ka juba tuli. Ja siis tulime meie. Mina raamatuga pärastlõunaunele ja rõõmsalt nurruv Bond kellel on kõigi seltskonnast alati säravalt hea meel. Aga kuna Bond pole veel teismelinegi, siis käib tal aeg-ajalt tissitusk peal. See võib teda tabada suvalisel hetkel. Tavaliselt haarab kassipoeg padjast, tekist või kellestki, langeb transsi, sõtkub kõige nelja käpaga ja kujutab ette, et on veel imik. Kuna Härra Tibu oli teki sees, siis ei jaganud Bond matsu, haaras kõige tekiga Härra Tibu kõvasti kaissu ja kukkus sõtkuma. Härra Tibu näole ilmus tohutu kimbatus, selline nägu võib olla näiteks Rooma Paavstil kui ta Taevase Rahu väljakul kõnet pidades avastab oma ametirüü taskust järsku viiekilose küüliku. No ei või olla! Mis toimub? Teinud taha vaadates kindlaks, milles on asi (Kuulge, see on ju TÄIESTI nilbe!!!), otsustas Härra Tibu jätta oma mugava pesa ja evakueeruda. Aga siis jäi kade kass mind silmitsema. Kui ma ära lähen, siis jääb perenaine selle väikese vastiku pugejaga kahekesi. Ei! Härra Tibu ei jätnud lahinguvälja seekord maha. Ta väljus tekinutsakust vihase täpsushüppega, maandus diivaniserval teisel poole mind, plaasterdus sinna ja uinus peaaegu silmapilkselt uuesti. Bond vaatas talle vääga pika kaelaga järele, aga järgi ei läinud. Täitsa huvitav kumb see nüüd oli, kas eluisu või taktitunne?:)