Kui öökülmad on ära käinud.

Teisipäeva hommikul miinus kaks, kolmapäeval miinus 3,6. Tõin pisemad krüsanteemid pottidega tuppa. Igaks juhuks.  Kuna krüsanteemid on erilised lemmikud, siis hakkab vaikselt igritsema plaan luua neile järgmisel aastal oma kaitseala - selline koht, kus saab alatute hallade puhul kaitseks kile üle tõmmata või miskit sellist. Peenras teiste vahel on seda praegu keeruline või suisa võimatu teha.
Kolmapäeva hommik andis aimu, mida meil varsti oodata on jne. Tõmbasin välja minnes kindad kätte, salli silmini ja hakkasin autoaknaid jääst puhtaks kaapima. Ka talvel on teinekord hommikuti miinus kolm koma kuus. Aga tahaks ju veel palju päikest ja mahedaid tuuli. (Vähemalt veebruarini, paluks.:)
Seevastu päevad on olnud soojad ja päiksekullast pilgeni.
Eile oli samuti selline õnnis vaikne ja mahe reede. Tuuleta. Tulin töölt ja viskusin pikemalt mõtlemata aeda. Kaevasin aia kõige suuremale kivile (ta on ikka sündsusetult suur, et väikses aias kuskile sobida) külje alla lohu, lükkasin ta sinna sisse, ning tegin tema ümber mägisibulate peenra.
Tegelikult oli sinna areaali kogunenud juba varem kive, kruusaämbreid, mägisibulakaste, liiva ja mulda, nii et tuli vaid segada, asetada ja siis kõik kokku panna. Ja pärast multšida.
Kuna Rahmeldaja esitles hiljuti nii toredat kiviportreede galeriid, siis ei saa mitte mainimata jätta, et kivid on üldse ühed kummalised asjad. Võiks öelda, et meie elueaga võrreldes suhteliselt igavesed ja nõnda nad  kulgevad läbi aja. Jälle tuleb uus käsi ja võtab üles, viib iluks oma kolde lähedale, paneb kivilasse, lillepotti või kummutile. Kuni järgmise korrani...
Seesinane kivi tuli meile võsa sisse kasvanud kivikangrust, kust kamina jaoks kobedamaid paetükke käisime otsimas. Praegu on tal au olla meie aiapäkapikk ja see kivila saigi tehtud selleks, et teda auväärselt eksponeerida...üldiselt on tal mitu nägu kuid päris täpselt ei ole ükski neist määratletud. Selle külje pealt võib näha mõtlikku kivivana...

...ja teise nurga alt meenutab ta jääst väljasulanud mammutipoega või gnoomi.

See kivi on toodud ühe teise kivikangru pealt. Ta oli teiste all ja seetõttu sammaldumata. Kuna ta on oma suuruse kohta ebatavaliselt raske ja sulanud struktuuriga, siis oleme arvanud, et tegu võib olla ehk ka taevakiviga või selle kokkupuutel maaga tekkinud jamast. Sulanud massi sees on näha kõvemat kiviräbu ulpimas. Aga kust on ta siiakanti jõudnud või millal...

See mere poolt lihvitud suur graniidiveeris pärineb ühelt kaugelt meresaarelt ja kui vihm ta märjaks sajab, siis tulevad roosad toonid erksalt esile. Eriti nimelembene kivikoguja nimetaks ta näiteks Supernoovaks. Ja alati peab tema lähedal olema see väike, samades värvides Kaaslane, mis on leitud suvalisest kruusahunnikust. Pildi peal jäävad mõlemad veidi kahvatumaks kui reaalis.

Ja siis on veel ümmargused kivid. Neist ei saa üle ega ümber, ega kunagi küllalt.:)

Ja nüüd taimejuttu ka. See Alpi soldanell on ca 30 aastat tagasi  hea sõbra poolt Uraalidest toodud ja minu aeda jõudis ta umbes neli aastat tagasi. Üldiselt on nii, et kui oled korra kevadel neid lambivarju taolisi pisikesi õisi näinud, siis oled tamtiridaa, nagu Kiskjasiil ütleb.:)

Täpselt nagu ümmarguste kividega, ei ole ka soldanelle kunagi liiga palju. Soldanella villosa on Milda lahke and ja kevadest saadik jõudsasti edasi edenenud.

Nojah ja andku need mulle andeks, keda ma viimasel ajal olen tüüdanud vaimustunud vadinaga teemal, et oi kui tore, nüüd ma tean mis vahe on mägisoldanellil ja alpi soldanellil jne.:) Nüüd on tänu Lumeroosile aias ka mägisoldanell ja sellel on võrratult vormistatud leheääred. Aga siin tema on:

Kevadel kaugelt maalt tellitud silmikpipar `Silver Panda`pani kevadel täiesti ühemõtteliselt kõrvad pea alla. Sügisel nägin, et ta ei ole surnud vaid on kasvatanud suve jooksul kaks uut lehte. Aga kas ta päriselt läheb või päriselt jääb, see selgub alles peale talve.

Toon-toonis krüsanteemid päikesepeenras kõrvuti õitsemas. Miinus 3,6 külm ei teinud neile veel midagi.

Need võrratud tarnapussakad (Carex comans `Frosted Curls` ja `Bronze Curls`vääriksid paremat kohta, aga ma mõtlen sellele kevadel. Nüüd on juba liiga hilja suuremateks ümbertõstmisteks.

Septembri lõpus läks ka ebajasmiin kenasti õitsema. Õied ei olnud topeltised nagu sordiomaselt olema pidanuks ja paiknesid noorte võrsete tipus. Aga lõhnasid ja puha...nagu päris.:)

Roog-sinihelmikas leidis endale lõpuks ometi sellise koha kuhu ta sobib ja kus on ruumi oma leffik lahti lüüa. Müüri äärde tuleb mägisibulate kaitseala. Pilt on veidi varasem ja sellega pole veel algust tehtud.

Isand Lumivalge on kasukateeninduses käinud ja särab jälle nagu lumi.:)

Aga mis me räägime, siin on veel üks ilus, tark ja osav. Fotokapõlgurist Härra Tibu poseerib, mida juhtub umbes 2 korda aastas...kui sedagi.:)