Mäprill naistepäevast keskpaigani.

Naistepäeval oli ilus päev. 

Vahepeal peidus olnud päike kerkis jälle kõrgele-kõrgele. Külmakandi elanikud tulid oma tubadest välja, pesid aknad ära ja kes kuidas, mõni riisus aeda, mõni lõikas oksi ja mõni pani grilli hakkama. Kaunis ja soe märts, mis näeb välja nagu aprill. Gargari krookus päikses.

Amuuri adoonis otsustas, et on aeg ning saatis maapinnale leheroseti vahele ka õiepungad.

Krookused on stardivalmis, võrkiirised, sinililled ja märtsikellukesed samuti.  Teised nii kärsitud veel ei ole.
Naistepäeval tegi Pokumees rattad korda ja sellele järgnes proovisõit linnani ja tagasi. Päike küttis päris mõnusasti, kuid tuul oli veel kõledavõitu ja nullis enamuse soojast.
Nädala sees meenutasid ilmad hea ja kurja võitlust, ikka pilvitud päiksetõusud hommikul ja pealepressiv pilvemüür pärastlõunati. Mõni selline päev lõppeski vihma ja hilisõhtuse koerailmaga (tugev tuul, vihmad pluss rahenähtused). Nädala lõpuks puhus klaariks ja reede, laupäev,  pühapäev olid päikses suplevad kevadilmad. Muidugi ei saa ilusa ilma korral ka öökülmadeta ja need on karmid: ikka miinus kuus kuni üheksa. See on ka põhjuseks miks taimeninakesed sugugi pikemaks ei veni või teevad seda aegluubis. Nädalaga umbes sentimeeter, kui sedagi. Tark ei torma. Aga amuuri adoonis lõi pühapäeval küll õied lahti ja üks krookuseõis teiste vahel otsustas ka, et oleks juba aeg. Kuigi ülejäänud krookuselised üldse ei kiirusta. Laupäevane ramm kulus kodutööde peale puhtalt  ära ja pühapäeval siis lõpuks...Viskusin juba kohe hommikul kuskil aega raiskamata aeda. Sigapikalt on pinnuks silmas olnud see paika panemata jupp õuesillutist, aga alati on olnud midagi pakilisemat teha ja tavaliselt seisab sellel kohal ka järelkäru. Kuna käru läks külasse tööd tegema, siis oli plats minu päralt.
Tegin korraga kolme asja. Koorisin tulevase sillutise alt kiviklibust lahjat liivmulda alpiala jaoks, paigaldasin paelatakaid sillutiseks ja alustasin väravakõrvase alpikalju laiendamist. Ruumipuudus väikeses aias on puhas müüt. Eriti kui oled viimasel ajal hakanud mõtlema nõmmkannides, mägisibulates, kivirikes ja muudes pisimätastes. :)
Selline märts siis, et sviitri ja vestiga oli täiesti paras neli tundi õues kivi panna. Hasardi (ja päikese) raugedes sai ära tuppa lööberdatud ja ega tol päeval peale telekavaatamise rohkem ei jaksanud ka. 
Õhtused sabapildid. 

 Pisuhänd

Sel ajal kui mina päeval liiva, mulla ja kividega mässasin, tegi Härra Tibu astelpaju otsas justnagu ka midagi. Ja kui me lähemalt uurima hakkasime, mida ta seal nahistab, selgus, et katkub astelpajult okkaid välja. Mis tuletas vägagi nõelapadja "tapmist", kohe meenusid ka maast välja tõmmatud taimelipikud. Kokkuvõttes näib kasskarvikutel mingi instinkt olema, mis soovitab neil eemaldada või välja närida kõik asjad, mis segavad graatsilist hääletut stalkerdamist oma territooriumil (hoidku jumal kui veel pimedas peab mingi nõmeduse pärast ninali kukkuma!). Toas tõmmatakse näiteks nõelapadjast nõelad välja ja lastakse põrandale (või voodisse) kukkuda, pappkasti terav serv näritakse ümaraks jne. 
Tabatud harja närimiselt. Oma kassi tundes, fotokas on out...jälle pildistad jääh?