Kohtumine kuurikatusel

Kui ma tõistre aia paraadpeenart kõbisin, siis kasutasid meie kassid ootamatult sülle sadanud võimalust ka läheduses veidi ringi tilbata. Muri ja Bond rahuldasid oma uudishimu ruttu, kuid Härra Tibu jäi kauemaks. Ronis isegi kuurikatusele. See ei meeldinud kohalikule varesele. Nende kohtumist oli väga huvitav vaadata. Vares oli vana elukogenud lind ja ilmselgelt kassist moraalselt üle. Ta kalpsas Härra Tibust umbes meetri kaugusele ja sülitas nokast paar krõbedat sõna. Tibu ei osanud seisukohta võtta, tuiutas varest mitte eriti targa näoga ja andis siis juhtimise seljaajule üle. Tibu avas suu ja tegi üliarmsa häälega "käk-käk-käk..." No mis sa kostad!:)
Jahti aga ei tulnud. Vares ajas rinna puhevile, kiikas korra õunapuu poole kus emavares kogu kinu pealt vaatas ja ülbas veel rämedamalt edasi. Sõim muutus kraadi võrra valjemaks ja vares kargles kurjalt nagu poksija. Härra Tibu vaatas eemal istuvad emavarest, ülbajat ja loobus. Kahe sellisega tegemist teha? Ei, tänan väga! Tema selja taga tegi isavares tibutantsu, sõimas ja püüdis Härra Tibu nokaga tagumikku lüüa. Kass aga libises kogu aeg eest ära. Kui lind eriti julgeks läks, keeras pealtnäha justnagu ükskõikne kass äkki  välkkiirelt ümber ja krahmas...varesel jäid vandesõnad kurku kinni, juuksekarva võrra jäi puudu, kuid ka tema polnud papist poiss, kukutas ennast katuselt alla ja lõi tiivad lahti. Kass lennata ei osanud ja jäi talle kädistades järele vaatama. Intsident tõi varesele mõistuse pähe ning ta kobis oma kaasa kõrvale õunapuu otsa kust oli hea julge vapralt sõimata.