Puhkus algas pisut...hmh...ebaroosiliselt. Ühel pool räämas aed, mis palavalt aedniku järele igatsemas ja teisel pool ilge tati- ja köhaviirusega võitlev aednik. Silma ette kerkis allegooriline pildike "Jääaja" multikast, kus agar orav tahaks kangesti oma tõruga olla, kuid ebaõnn, see ei küsi...
Kui palavik reedel vähegi järele andis, tegin otsustava sööstu tagaaeda ja rohisin tunnikese täiesti õnnelikult. Tagasilöök oli jube. Külm tuuleke näpistas tiivanärvi seljal nii ära, et järgmine päev pidin valuvaigisteid võtta, et köhida saaks. Aga köhimine on selle viiruse juures A ja O. Rohkem ma sel nädalal enam näppe mulda ei toppinud. Pühapäeval sai lihtsalt vaguralt teiste aedu vaadatud ja eile siis viimaks ometi! Oli päike ja suhteliselt soe, ning viirus ka nõrgenemas. Sööstsin aeda, oeh!:) Ja istutasin, rajasin ja rohisin. Oh, küll oli hää!:)
Panin vaikselt ka toda alpipužžlet kokku. Segasin mulda, liiva ja kruusa, ladusin kive ja muudkui edenes. Vahepeal tõin peenardest taimi ja istutasin kaljule, oli väga põnev.:)
Eile oli hea päev.
Kui varakevad algas hinnaliste esimeste õite imetlemisega, siis nüüd on selles osas paras kaos. Kunagi tagasikätt mulda visatud priimulaseemnete peotäis läks õitsele. Ega värve palju ei olegi, ikka see mahe kollane (oma seemned) ja paar roosat lisaks, kuid hoo olid sisse saanud ka sügisel laiali istutatud kerapriimulad. Koos andsid nad kena pildi. Osa taimi on muidugi astilbede vahel, sealt tuleb nad välja koukida. Õitsevad ka lõokannused, kevadadoonis, kevadmagunad, õrn ülane, idahüatsindid, tulbid ja isegi mõni nartsiss. Kuigi nartsissid on nii viletsad, et neid siin küll pole mõtet kasvatada. Varane Tete`a`Tete, vana hea kollane trompet ja paar tükki peavad veel vastu, kuid kõik muud hääbuvad.
Eile hommikul oli öökülm, -4,5, aga keegi kannatada ei saanud. Liilianinad taluvad uskumatult hästi külma.
Täna on vihm. Vaher õitseb, sirelid on hiirekõrvus ja veidi juba kased ka. Kohe on käes aasta kõige ilusam aeg - see on siis kui metsi katab õrn roheline vine, see kestab kõigest paar kolm päeva.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No kuidas siis sedasi? Üks korralik aedleja põeb oma haigused talvel ära ja on kevadel krips-kraps aias toimetamas.
ReplyDeleteKiiret paranemist.
Mina, muide imetlen seda helerohelist värelust puude ümber juba üle nädala :)
Põhjapool on sel kevadel ka vineimetlejatele häid tingimusi oodata, suurt sooja ei paista kuskilt. Mõnusat ehitamist ja uusehitiste asustamist!
ReplyDeleteoh, Sa vaene :( haige kevadine aednik kõlab nagu katastroof :) aga kui juba tegutsema said, küll siis tervis tagasi tuleb. See roheline vine puude ümber võiks küll oma kuu kesta aga ei anta nii palju :D
ReplyDeleteSee on hää, et tõbi ületet. Sellest õnnetundest saan küll väga hästi aru, see on nii mõnus, nii mõnus.
ReplyDeleteJäin korraks veel unelema, et äkki ikka võtaks ka maipuhkust.
Head paranemist!
ReplyDeleteHaigeks jääda kevade kiiremail viivuil on muidugi päris nöök! Hea, et kiirelt üle läks. Eks need ilusad emotsioonid aitasid paraneda.
ReplyDeleteNartsissidega on üks tõeline jama, ka need, mis aastakümneid hästi vastu pidanud, on nüüd kiratsemas.