Kui paraadpeenar läheb käest...

...siis ei jää midagi muud üle kui see koost lahti võtta ja uuesti teha. Eks selle aiaga olegi nii, et kui peatähelepanu mujale viid, hakatakse selja taga võsundeid kasvatama, kolitakse teisele-kolmandale kukile ja kui keegi ei sekku, läheb kägistamiseks ka. Esimene faas oli hästi lõbus ja nägi ka hea välja. See on see kui jätkub veel ruumi rüselemiseks. Aednikud nimetavad seda  "looduslikuks koosluseks". Niisiis toimus eelmisel suvel paraadpeenra ühe ruutmeetri peal järgmisi asju:
Pürenee hormiinium kasvatas lopsakust soosiva suve jooksul juraka kapsa ja kõrgus kõigi madalate kohal. Tegi isekülvi ka. Tume maohabe hakkas enda kohta täiesti hullumeelselt kiiresti paljunema, ületades kolme aasta kasvunormi ja sebis endale ühe suvega viis poega. Osad neist vupsasid maa seest välja kohe mousede kõrval. Kuna ta on mul koos mousehostade kambaga eriline lemmik, siis hoidsin sellel seltskonnal hoolega silma peal ja tõstsin kõrvale kõik nõmme-liivateede aplad väädid ja pisikellukate tüütavad seemikud. Kui mujale ei lastud, siis ronis pisikellukas minihosta puhmasse, kasvatas seal juured ja ei mõtlegi lahkuda. Minihosta oli vintske, kuid ega see mingi tore seis nüüd küll ei olnud. Villane nõmme-liivatee põimis ennast ümber varase nõmme-liivatee ja istus peale ka nõmmkannidele. Nood suutsid küll pinnale tõusta, kuid miski ületas nende kujutlusvõime ja nad kuivasid enne talve ära. Vahepeal oli jube dekoratiivne küll kui villase liivatee peal ilustsesid nõmmkannide helehallid tupsud.
Õnneks olin osa nõmmkannirosette teisel poole otsa tõstnud ja need jäid seal ellu. Vähe sellest, heitsid pikkade niitide otsas oma lapsed igale poole kuhu ulatas. Krabasin Hokkaido kukeharja nende nina alt ära, muidu oleks too lõplikult lämbunud, aga Sieboldi kukeharja ei õnnestunud enam päästa. Ega ka reanimeerida mitte. Et asi huvitavam oleks, kuivas kaderohi kevadel keskelt kiilaks. Ja et veel huvitavam oleks, kasvas sügiseks tühja koha jälle täis. Nüüd ma ei teagi enam mis ta tahab. Alpikaljule vist...
Suvel laiutasid keset platsi segadushetkel sinna torgatud kauni sügislille `Alba´ ja ´Waterlily` ühked pealsed. Oma osa rohemassist lisasid ka ennast hästi tundvad kobarhüatsindid.
Lõunast ründab seda areaali tühmi järjepidevusega hiina astilbe `Pumilo`, põhjas rüselevad omavahel alpi eriinos, vastaklehine kivikress ja aubrieeta. Nõmmkann heitis mullu oma lapsi kõigi nende peale ja vahele. Sel kevadel olen agressiivsemad tegijad alpikaljule istutanud ja pisikesi tükke ka suurematest mätastest. Aga igav ei hakka, sellest peenraotsast võiks veel palju kirjutada. Täna asun seda lahti võtma ja jälle kokku panema. Muti sigadused peab ka ära lõpetama. Ta on mitmel mousel näiteks juurte alt läbi vuhisenud ja aednik ei mõista miks taimeke üldse ei kasva. Kui asi juba hulluks läks ja juurdlust vajas, siis selgus, et hosta juurtealune oli kõik tühi, sealt läks muti metroo läbi. See lõpeb nüüd ära, sest metrootegevuse peatamiseks on varutud tülikas kogus paraja suurusega maakive, mis annab kenasti juurte ümber paigutada. Nu näis. Põhiline ikka, et põnev oleks.:)

Kõnealuse paiga see neljandik, mis eelmisel sügisel päris huvitav välja nägi. Ülejäänu on puhta puder ja kapsad.