Puhkuse viimane päev.

Õhtu oli sume, nii sume... Ööseks lubas vihma. Õhk pakatas õunapuude lõhnast, valged õied valendasid videvikus nagu nimbus õunapuudel. Sirel ei ole veel lahti läinud, aga kohe on ka aeg...Kõrged priimulad on veel täies õies, tiarellid ruulivad, epimeediumid jaksavad ka veel, eile avanes esimene ahtalehise pojengi õis. Maa seest väljuvad massiliselt hostad, inkarvillea ja laikellukas näitavad samuti nägu. Alanud on "peale tulpe"aeg. Eks see õieperiood jagunegi omamoodi tsükliteks - kõigepealt on "Oo, lumekupud!", sellele järgneb "Oo, krookused!", siis "Oo, näsiniined koos kevadmagunate ja sinililledega!", edasi on "Oo, tulbid, varsakabjad, priimulad ja muu mudru!". Nüüd hakkavad tulbid lõpetama ja algavat väidetavasti kõige õievaesem aeg pärast tulpe ning enne pojenge ja iiriseid, aga. mulle meeldis juba aiakoolis tudeerides sellele vastu vaielda. "Peale tulpe" vahe täidavad leviisiad, kullerkupud (osa neist ei ole veel puhkenudki), murtudsüdamed, epimeediumid, kevadfloks, arendsi kivirikud, kaunis piimalill, kannikesed. Kohe võtavad järje üle Mittendorfi päevaliilia, ängelheinad, mini-päevaliilia ja puispojeng. Ja siis tulevad juba iirised ning suvine paduõitseng.
Uus alpimaastik on valmis esimesele katsetussuvele vastu minema. Aedniku süda on väga rahul.
Kuu aja jooksul sai teise kohta istutatud palju selliseid taimi, mis liiga kiiresti kasvavate naabrite "vihmavarju" alla kippusid jääma. Hetkel peaks kord majas olema. Uuele alpikaljule kolis enamus madalaid nelke, nõmmkanne, kivirikke ja muid aiast leitud alpitaimi. Kuidas see kooslus nüüd hakkama saab ja välja hakkab nägema, see selgub umbes aasta jooksul. Eelmise aasta mais istutatud alpikalju osa on sümpaatne, umbrohi on ära nähtud, palju seda polnud.
Tagaaias ladusin paest uue peenraääre. Plaanisin küll ääre üldse ära võtta kuid ei õnnestunud. Peenar on natuke kõrgem ja vastasel juhul jäävad äärmised taimed serva peale kuiva ja janusse, äär hoiab vähegi niiskust. Millegipärast on seal ääre peal just need kõige väärtuslikumad. Nojah, loogiline ka, hea möödaminnes pilk peale visata ja veenduda, et kõik on korras. On nigu on.
Natuke ladusin puhkuse ajal paeparketti ka, aga "koera sabast" üle ei saa. Eks ole kättevõtmise asi. Paar ruutmeetrit õuepinda kaevu juures on veel tegemata. Loodan suve jooksul sellega ka ühele poole saada.
Kõik liiva- ja veerisevarud on ammendatud, koledad paehunnikud värava kõrval on ka kadunud, viimaks ometi hakkab õu korda saama.
Õnnestumisteks loeksin selle, et alguses loojakarja arvatud palu-näsiniin ärkas varjusurmast ning on üleni roheline. Mingil põhjusel laskis ta kevadel kõik lehed maha ning on nüüd peale kiilat perioodi käivitanud ka kõik uinuvad pungad. Sealt tuleb üks tõeline pisitihnik ja seda on rõõm näha. Õnnestumiseks võib lugeda ka ühte nelgiõielise roosi pistoksa, mis elas talve üle.
Ebaõnnestumiste kilda liigituvad kõik ülejäänud pistoksad, mis talve üle ei elanud ja see õnnetu hosta...Ohjah.
`Tortifrons`meenutab noorelt (ja ka hiljem) kas mingit kõrrelist või lauku ja kuna murulauk oli selles areaalis usinalt isekülvi teinud, siis noppisin peenra puhastamise käigus jõrmilt kõik murulaugupojad kokku ja lõikusin salatisse. Paar nädalat hiljem hakkasin talve jooksul rändama läinud nimesilte ja hostade ninakesi kokku viima. `Tortifrons`oli kadunud ja vaikselt hakkas klaaruma kohutav tõde...oops, sai vist nahka pandud.:).
Kui järgmine `Tortifrons`peaks kunagi aeda tulema, siis panen ta murulaukudest nii kaugele kui vähegi saab.:)