Just praegu. See on see kui metsad paistavad veel läbi, kuid okste vahel ja kohal heljub õrna rohelist ning toomingad ja võilill ei ole veel õitsema hakanud. Põhjamaise looduse habras algus...hiljem tuleb kõike kuni jaanipäevani lausa mühinal.
Käisime eile mesilamaal, mummid olid hästi talvitunud ja heatujulised. Mesinik kutsus vaatama kuidas ta neid karjatab. Ta tõstab kärjed tühjale tarupoolele, segaduses mummid (need, kes pole parajasti kärgedel) jäävad hetkeks taruseinale kössitama nagu veluurne mummuline kate, sein on ühtlaselt kaetud. Siis hakkab see elav vaip soojal taruvaigu järele lõhnaval puidul liikuma ja libiseb hääletult ainult talle teadaolevasse prakku. Kogu seina kattev mesilaste kari voolab aeglaselt ja vääramatult vasakule alla, sinna kuhu kõik kaovad, tiivad küütlevad valguses, veidi müstiline vaatemäng, mis meenutab ähmaselt seda kuidas õli aegluubis lehtrisse valgub. Salgake seina keskel kaotab muu massiga sideme ning hakkab tiibu väristama, mesinik pühib nad pintsliga tarupõrandale, õhuline vabalangemine varvastele vžžž-hh, siis ema kutsub neid jälle ja nad saavad õige suuna kätte, et hetke pärast kaduda prakku kärgede ja seina vahel nagu jäme õline siug. Vahel on hea mesilasi ka teistmoodi näha - nagu vagurat mõistuslikku kollektiivolendit või midagi sellesarnast. Midagi peaaegu üleloomulikku ja püha.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Mummid jäävad vist alati atuke müstilisteks olenditeks :)
ReplyDeleteIgatpidi nõus, imeilus aeg! :)
ReplyDeleteMa olen ikka oma metsamummudega. Praeguseks on maja alla sisse kolinud üks põldkimalane ja üks maakimalane. Pruune polegi varem meil venitlatsioonikäikudes olnud.
ReplyDelete