Juhtum saiakarva kassiga

Pärastlõunase vaikuse katkestas veranda poolt kostnud jube kriise..."Kriääääuuuu!!!"
Proua Muri kargas vaibalt püsti, lidus rõduukse juurde ja kukkus seda raevukalt ja täiesti ebanaiselikult lahti kangutama. Teine kriise. Kes lõugab seal sedasi ometi keset päeva? Aknast välja vaadates selgus, et tegemist on saiakarva debütandiga, kes maailma avastamise jalutuskäigul ka meie aeda sisse oli põiganud. Trepiotsa juures murul oli tekkinud seis Bondiga. Bond saab küll kõigilt kolki, kuid on kõva sisuga ja tuli ilmselt küsima, et mida võõral siit vaja on ja üldse. Võõras hakkas selle peale kohkunult "laulma". Bond seisis tema vastas naljakas kanges poosis kikivarvul, silmad nagu kollased tõllarattad ja saba angoorastunud. Praotasin rõduust ning Muri sööstis kirju noolena võõra poole. Ülehelikiirusel kadus tandem maja taha. Kutsusin lahingushokis olevat Bondi toa poole, löömaks ju veel ei läinud, tule ära sealt, tobe orav. Too lasi küll turjakarvad alla, kuid juhmakas ilme tema näolt ei kadunud. Nüüd ma siis tean, et ühe lause ajal jõuab majale ringi peale teha, sest järgmisel hetkel kihutas teiselt poolt nurga tagant uuesti välja ähmis võõras, Muri kibedasti kannul. Nad võtsid killustiku rabinal kurvi ja põrutasid värava suunas. Kõik see wärk oli nagu multikas...:)Võõrale tuli alles nüüd meelde kustkaudu välja saab ja ta tegi elu hüppe üle värava...wuhhh, see paistis eemalt justkui üks kena kollane sai oleks lennanud. Muri jäi värava ette istuma nagu väike kuri sfinks. Ta lõõtsutas kuid oli endaga väga rahul.