Eile oli au viibida vastuvõtul sellises aias, milliseid just tihti ei kohta. Väga suured maakivid kuhjatud unistuste kivilaks, nende vahele moodustunud pesades ja orvades peatusid kõikvõimalikud mättad, sibulikud ja ronijad, mõned neist õitsesid (kivirikud, hanerohud), mõned olid lihtsalt võrratu pinnana laotunud, suur lapike kõrreliselehist minuartiat, harkjat ažorelli, roomavaid leeklilli), mägisibulaid jne.
Ja need teerajad, vaated, okaspuud, millised vormid, millised värvid...
Sissesõidu vastas vookles õhtuses tuulevaikuses peegelsile tiigisiil, millel peegeldusid teisel kaldal ikka veel talvevärvides leekivad kontpuud ja õitsvate katkujuurte välu. Küll oli see kaunis.:)
Et midagi sellist luua, peab olema kunstnik.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Pole küll kindel, aga äkki ma aiman, kus käisite :)
ReplyDeletePraegu peaks olema parim aeg Kivi-Lillemäe talu külastuseks, mul pole veel seda au olnud.
ReplyDeletema arvan, et minagi aiman, kus :)
ReplyDeleteOlen minagi seda aeda vaid piltidelt näinud, loodan kunagi ka reaalselt sinna jõuda.
ReplyDeleteJah, reaalsus ületas enne kuuldud kirjeldused.
ReplyDelete