Kolm imekaunist päeva päiksekulda...eile ja täna võis õues vabalt toariietes posserdada ja kassid võtsid verandal viimast nagu kaks päikesepatareid. Samas...kui minna varju või kui pilv päikese ette sõudis, siis oli õhus niisket kargust tunda. Sügavas unes viibides võib enda kergesti jahedasse vedelema unustada ja just päris tagajärgedeta see ei jäänud - Härra Tibu sai nohu. Hommikupoole ööd ärkasin kummalise hääle peale. See meenutas kähedat järsu kõõksuga lõppevat piuksatust nagu kiuslik laps lööks jalaga kummist piikslooma õhust tühjaks, aga see muudkui kordus ja kordus. Härra Tibu aevastas vähemalt paar tosinat korda, kargas siis ärritunult voodist maha ja puges järgmisse lemmik-magamiskohta. Seal hakkasid piiksaevastused tasapisi vaibuma kuni andsid maad ebakassilikule norskamisele. Vaene loom...
Seal ta siis on, see põhjamaal sündinud ja kasvanud vintske olevus, kellel on üheksa elu, kuid temalegi tikub selline proosaline häda kallale...
Mida peaksid tegema lõunamaalt tulnud pagulased, kes ei tea me talvetest ööd ega mütsi? Iirimaa ei ole meist ju nii väga erineva kliimaga, on nemadki lund näinud jne. Kuid alati kerkib seoses aklimatiseerumisega silma ette just see pilt oma kunagisest töökohast, kus iirlasest kolleeg harrastas jala tööl käimist ja vupsas novembri alguse (miinus viisteist) hommikul välisuksest sisse näost sinisena ning ei suutnud järgmise tunni aja jooksul muud kuuldavale tuua kui "Õumaigaad!" igas häälevarjundis alates imestavast kuni nutuseni välja. Ta sulas üles küll, kuid sai kopsupõletiku. Meie manitsuskõnesid soojade riiete vajalikkusest ei olnud ta millekski pidanud ja arvas, et kergest jopest ja pintsakust on küll. Iirimaal ju piisas.
Ma ei tea kuidas õumaigaad kõlab süüria keeles kuid eks midagi sellist hakkab pagulaste leeridest talve edenedes tõenäoliselt kostma küll ja kui mõni leplikum pere hädaga jääbki peale talve siia, siis nood nõudlikud tumesilmsed kõrbepojad igatahes mitte. Kui vaid vähegi valida saab.
Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Praegu on veel liblikad ja lilled. Nautida iga päeva...
Seda siis saigi tehtud, istutasin viimaseid potte maha, külvasin seemneid kasti, lõikasin pealseid ja rohisin. Puhtand. See mis praegu rohitud, enam nädalaga haljaks ei lähe nagu suvel.
Pool aeda jäi veel järgmiseks nädalaks, siis on kogu futulandile ring peale tehtud.
Täna hommikul oli vaid kolm kraadi sooja. Krüsanteemid said veel ajapikendust...
Kohustuslik liblikapilt ka.:)
Oh, vaene hr Tibu! Norskav kass ... hiired vist küll vappuvad kahjurõõmust, kui neid muidugi ellu jäänud on :)
ReplyDeleteHellitab see september jah ja tore oleks kui veel hellitaks.
Jah, tõesti väga ilus suvepikendus, sest meie kandis juhtub harva, et septembris öökülmadeta pääseb.:)
ReplyDeletekasside aevastuamise piiksud on nii naljakad aga norskavad meie omad küll kõik ka lihtsalt niisama, ilma nohuta :) Pagulaste suhtes on kõik mu lootused meie ilmale rajatud, arvan minagi, et kaovad soojematesse kohtadesse ja kes on võimelised leppima meie vahva kliimaga, sellel on õigus jääda :D aga ilmad on jumalikud
ReplyDeleteAevastavast kassist hullem vaatepilt on palavusest lõõtsutav kass. Aga jah, sügis hakkab siiagi kohale jõudma, hommikul oli üsna külm, kuigi kraadiklaasi ei ole siiani vaadanud.
ReplyDeleteHommikud on muutunud jahedamaks, aga aiad ja kogu loodus veel sellest eriti ei hooli. Eile nägime lademes kukeseente müüjat. Oktoober!
ReplyDeleteNohune aevastav kass on ilmselt üsnagi haruldane ja naljakas nähtus, kiiret paranemist hr. Tibule.
Iga sügisene liblikas kannab endas suve jätku. Et veel on piisavalt sooja, piisavalt päikest, piisavalt toitu.
ReplyDelete