Uudismaa raadamine

Kuna viimane taimejaht Laulasmaa jaoks oli nii edukas, et meilegi sigines juurde kuus uut hostasorti, siis tekkis vajadus uue peenraruumi järele. Pealegi vajab paraadpeenar suuri ümberkorraldusi, aga kedagi ei tahaks ka kõrvupidi murule oma järge ootama tõsta. Kodus istutamise võlu on see, et teisaldad taime suure juurepalliga hopsti uude auku ja ta ei märkagi, et oi, mis me nüüd tegime! Kesse istutab keset õitsemist! Jne. Ei, vastupidi, uues "latris on künasse" veel kompostigi poetatud ja altväetamine õitsemise ajal on hea doping. Muidugi ei saa seda kõigiga teha. Ikka nendega, kel pole pikka peajuurt, kuid on korralik juurepall ja palju narmasjuuri mulda koos hoidmas.
Aga asja juurde: kaks suve koltuvaid kadakaid vaadata on liig. Ei ela ega sure. Teadagi - eelmine vihmane suvi ja kaks viimast eriti sooja talve andsid selle, et pooltel kadakatel okkatõbi kallal. Kadaka jaoks liiga niiske koht. Poodi mürgi järele ma küll ei läinud. Futumaal kehtib lihtne põhimõte: Mis aias ei kodune, sellega pikalt jamama ei hakka. Tegin südame kõvaks ja võtsin roostekirjud kadakad maha. Nentisin saagides, et kuue aastaga kasvab kadakas esialgsest umbes poole pikemaks.
Lõpetasin peenardamise alles õhtul kell seitse, kuid jäin päevaga väga rahule.
Uudismaa on peaaegu umbrohust puhastatud (faking naat!), peenra piirid on paigas ja istutusplaan peas valmis.
Midagi kohutavalt megaimelist ma sinna ei pane, lihtsalt ühe süngelehelise musta leedri ja kollaselehelise lodjap-põisenela, khm...kõikvärviliste hostade taustaks. Värve peaks seega ropult koos olema. Ongi huvitavam. Lehtne ilu.
Täna sai suur samm vaate nautimise unistuse suunas astutud.:)

Põhjakõrvetamise anatoomia

Tikun kangesti väja küll, aga enne kui pajakas valmis pole - võta näpust! Neid põhjakõrbemisi veel vaja. Olen täna korralik, kirjutan blogi ja passin potti.:)
Ah, söögitegemisega on kiiretel aegadel ikka nii nagu on, kes jõuab, see teeb ja teadagi, et tegijal juhtub. Tavaliselt on mul kombeks söök hakkama panna ja siis ringi vaadata, et mis veel teha vaja. Ei oska mina kogu selle aja poti kõrval passida, jube ajaraiskamine ju. Niisiis, liigun väikeste spiraalidega oma tegemistes pliidist ikka kaugemale ja kaugemale, kuni unustan söögi täiesti. See aga annab endast õige varsti märku jubeda tossu ja kõrbehaisuga.
Ehitamise ajal elas meil kaks saarlast-töömeest, kellele pakkusin argipäeviti lõunaks ka sooja sööki. Kuna siis sai veel ajalehte tehtud ja ka ehitus-kodutöödest puudus ei olnud, juhtus nii, et panin kotletid pannile ja läksin järjekordse loo jaoks netist infi otsima. Kotletid ununesid nii ära, et kõrbesid täitsa söeks. Saarlased olid väga pika näoga, sest kella üheks pold mingit süüa veel. Pesin panni ära ja panin uued kotletid hakkama. Tuulutasin köögiruumi ja vaatasin õue ka, no seal oli midagi väga rohtu kasvanud. See ei tee ju midagi kui ma need paar virnheina välja tõmban, kohe ju kööki tagasi...a võta näpust!:) Tuli remonti tegev naabrinaine, arutasime parajasti just mõnusalt et kas klaasvill on kehvem kui kivivill kui tellingutelt kostis saarlaste poolt antud meeleheitlik häire KÖRBEEEEB!!!! Hull lugu, aga tõesti jälle kõrbes. Seekord õnnestus pooled kotletid päästa ja mehed said süüa. Pokumees on nende meie "tuletõrjeõppustega" harjunud, aga peale kahekordset põhjakõrvetamist tunnistasid saarlased mu ilmselt eriliseks boheemiks ja hakkasid söögitegemisel silma peal hoidma. Katuselt oli seda hea teha. Ülevaade olemas ja kõrbehais jõuab ka kõigepealt just üles. Juhtusin mina ennelõunat kuskile köögist väljapoole töllerdama, siis küsis üsna varsti keegi katuselt, et khm, ega sul ei körbe või meeldetuletava vihjena, et ei tea mis täna ka lõunaks...khm KÜPSETATAKSE jne.
Ega see nüüd päriselt minu põhjakõrvetamise karjäärile lõppu ei teinud, vahel õnnestus vanaviisi söök ära rikkuda, aga ütleme, et tol perioodil märkimisväärselt ikka vähendas küll.
Aga jah, siin ma nüüd istun ja üks silm kogu aeg ikka poti peal ka. Kuram, aga liha ju ka vaja küpsetada...ohjah, ei jaksa, aitab toas molutamisest. Katsun programmeerida ennast neljakümne minuti pärast tuppa tulema, ega muud.:)

Haljassaare muljed

Haljassaare aiapoe muljed olid sümpaatsed, sest istikute hind vastas kvaliteedile. :)
Ostsin pagasnikutäie madalaid kiviktaimlataimi ja kuus tõuhostat oma aia tarbeks. Brunnera oli otsas, kuid üks taim siiski leidus. Oli samasugune kehva istik nagu eelmises udupeenes poes, aga maksis 35 krooni ja selle raha eest oli seal brunnerat küll.
Muljet avaldas ka tagasihoidliku hinnaga hostavalik. Fire and Ice, Cuacamole, Patriot, Golden Tiara, Night before Cristmas, August Moon jne
Muidugi ei ole vist vaja lisada, et need on mul kõik nüüd kodus ka olemas. Urrh...hostapalaviku vastu ei ole vist vaktsiini olemas. Ja ega ma väga vastu sahmi ka, täitsa tore palavik.:)

Istutada oleks ilusam kui täishinnaga ei müüdaks ülekasvanud istikuid.

Kolm pagasnikutäit taimi on Laulasmaa peenrasse maha pandud pluss oma aia ülejääke pluss eelmise peenra materjale ja ikka on veel vajaka. Eile pani Hansaplant kulmu kergitama küll. Müügis olid täishinnaga brunnera `Jack Frost` kevadised taimed, mis nägid peale mitut kuud potis elamist äärmiselt kustunud välja. Potist välja ei tõmmanud, aga kujutasin ette milline võib olla nii näruse pealse juur. Mõtlesin eelmise pagasnikutäie madala astri, männas-neiusilma ja kobarpeade ja kõigi teiste potipõhjadesse monoliidistunud juurtele, mida oli tarvis lahti harutada ja kohati kärpida ning turi tõusis turri. Taimed on kallid, miks peaksin istutamisel veel faking lisatööd tegema? Kui on tegu mitmesaja taimega, siis polegi seda juurtekatkumist ja harutamist nii vähe midagi. Lisaks jääb vastutus nende kasvamamineku eest mulle. Ja nii rääbakate brunnerate eest peaks küll häbi olema 109 krooni hinnaks panna. Küsisin allahindlust. Hansaplanti seisukoht oli, et ei taha - ei osta. Mingi vahetusevanem pidi kahekümne minuti pärast tulema, et kümme prossa alla hinnata. Haa! Irw!:)
Huvitav küll, aga miks mulle jäi eile niisugune mulje, et Hansaplantis pole klient kuningas vaid allahindluse lunija, kes pannakse 20 minutiks kümne krooni pärast ootama. Tuli brunnerad maha jätta, sest ka kassaneiu prognoositud 90 krooni oleks nende välimuse eest häbematult palju olnud. Ja mina pidasin ennast veel püsikliendiks, muig.
Tol hetkel oli täitsa kahju kohe, et olin kahe eelmise aia planeerimiseks kogu materjali siit ostnud. Aeg on järgi vaadata mida pakuvad väiketootjad.
Jah, ääretult mugav on kõike ühest kohast saada, aga nii jäiga kauplemisstiiliga a la "mina müün hea raha eest praaki, aga kui ei meeldi, siis ära osta" ei tohiks pikalt saada laiutada. Eesti on selleks liiga väike.
Täna lähen Haljassaare ja Calmia istikuäri müügiplatsile ja vaatan mis seal pakutakse. Kaks pagasnikutäit on ju veel puudu.:)

Puid ka peenrasse

Mis peenar see ilma puudeta on, ikka puid ka.:)
No käisimegi toomas. Häid puid saab Rudolfi juurest. Tema puude juured ei roni kunagi mööda potiääri nii nagu linnapoodide istikutel. Rudolfil on oma puukool, sealt võtab, paneb potti. Kui keegi ei osta ja puule pott väikseks jääb, siis pannakse suuremasse ja nõnda see käib. Hansaplantis ja Horteses on tähtis läbimüük ja selle all kannatab kvaliteet. Kui käite mõnikord tuulise ilmaga ilupuude müügikohas ja elupuupotid on massiliselt tuulega ümber kukkunud, siis ei maksa sellest kohast taimi osta. Ümber kukuvad kastmata taimed. Ja läbikuivamise osas on sihuke potielupuu eriti tundlik.
Täna on kodupäev. Oh, mis mõnu on vahel ka oma aias siblida!:) Tihti seda ju ei saa.
Kui ikka õhtul saab kuskil kivi- või mullatöödelt tuldud, siis tahan ma jee oma jorjenite poole vaadata.
Täna vaatasin kohe hoolega. Kipslill on imeline! Topeltõieline, meetrise diameetriga õrnroosa õiekuhil. Õitsevad ka kollased liiliad. Punased tuleb elimineerida. See paar tükki pole enam kena. Mingi tõbi on vist kallal ja ilmselgelt on kollased elujõulisemad.
Kipslille kuhila seest sirutuvad välja õitsevad gladioolid. See aasta natuke ebaõnnestus, panin kollast ja roosat. Kui oleks ühte värvi, oleks efektsem. All kipslill ja ülal gladioolid. Pealegi hoiab kipslille sigrimigristik gladiooli pikali vajumast. Igati ilus kooslus.:)
Aga nüüd tagasi oma aeda ümber tõstma.

Istutada on ilus.

Laulasmaal on käes lemmiketapp. Kolmas nädal lõppemas, kivi- ja mullatööd on tehtud ning tänane päev algas megameeldivalt - Hansaplanti külastusega. Toppisime auto taimi täis ja kihutasime objektile. Uskumatu, aga see mitte just väike hunnik astilbesid, metssalveisid, stepirohtu, pujusid ja merikanne lahustus kohapeal niguniuhti. Ja umbkaudse hinnangu järgi peaks peenra korralikuks viimistluseks sinna lisama veel umbes kolm autotäit. Istutamine oleks mu lemmiktegevus kui taimed poleks niiväga ülekasvanud. Tegime isegi pilti. Madala astri juurenarmad olid piki potiääri ringiratast kasvanud ja moodustanud potipõhja kujulise monoliidi. Sama lugu oli ka kiviktaimlataimedega. Enne istutamist haruta nagu loll neid narmaid lahti. Jama küll, sest astritaime eest küsisid nad poes 75 krooni. Aga kui see nüüd peale säherdust juurerappimist kasvama ei lähe? Õnneks ei esine mere ääres ilgeid pakasetalvi, aga kui astilbe või päevaliilia kehvasti juurdub, siis võtab ka tagasihoidlik mereäärne külm lillekese rajalt maha. Niisugune massiline Hansaplanti taimede augustiistutamise kogemus mul puudub. Hakka või kevadet ootama, et näha kuidas taimed talve üle elasid. :)
Aga see on äärmiselt põnev, milline näeb see kooslus välja kevadel, suvel ja sügisel.
Ei, see on kindel küll, et järgmine suvi tuleb kaema minna. Kahjuks ainult korra, ei saa ju teisepere rahvast mingi peenra pärast ära tüüdata, et tere, me tulime jälle peenart vaatama jne.
Kui selle värgi valmis saab, siis kulub paar päeva puhkust küll ära, oma aed on vahepeal nii unarusse jäänud ja lugemata jutukate virn laual aiva kasvab.

Zutsakas

Täna murdus üks müüt. Ma olen alati arvanud, et mesilased raevuvad tõeliselt kui avada nende taru enne vihma ja hakata selles sorima. Aga võta näpust! Kuna meil oli nüüd kaks maski, siis aasin ma varumaski endale pähe ja muutusin ka mesilakolliks. Jope nöörid kinni, nahkkindad kätte, maskinöörid kurgu alt sõlme ning Futunimeline kindlus oli valmis liikuma tarude suunas. Võtsin endale kohustuse mesilaspäevikusse kõik üles kirjutada, mis ühes või teises tarus toimub ja andsin asju kätte...skalpell...klamber...koorimismagasin... Silm ka ei pilkunud...või ehk õige natukene viimase taru ajal kui ma sutsaka peffasse kohta sain. Ausalt öeldes oli see üllatus, et no MIDAAA!, lontrused, ikka näkku ja kätte nõelatakse! ja teiseks topeltüllatus, et poldki eriti palju hullem kui kusirautsiku hammustus või üsna sama klassi kuuluv.
Aga mesilased hakkasid õieti närvi minema alles kolmanda taru juures. Olime sunnitud väikse pausi tegema, sest osad tiirutasid erilise rassivihaga. Aga jälle...kas pole mesilased need, kes vanasti või olen mina paljutaluvam. Ei tea. Mulle näib, et vanaisa mesilased olid kogult suuremad, nende rünnakuhääl oli nagu pommitaja unnang ja peale esimest sutsakat poleks olnud mingeid üllatusnägusid vaja teha olnud. Asi oleks selge olnud - vaja on huilates suvalises suunas liduma pista!
Aga ma ei saa öelda, et ma kergendust ei tundnud, kui teine mesinik ise ka kohale tuli. Ma võin ju vajaduse korral teiseks käeks olla, aga väike võdin on ikka sees. Lapsepõlvemälestused, mis teha, nuuks.:)