Veel natuke maad...

Venitasin peenraäärele sisse...hmh...elegantse kaare ja võitsin juurde umbes kaks ruutmeetrit maad oma "jorjenite" jaoks. Loomulikult täiesti häppi!:)
Piisav, et eksponeerida natuke kõiki neid fantastilisi pinnakattetaimi, mis siin ja seal teiste vahel kaela sirutavad ja mida nad mitte ei peaks tegema.
Panen sinna kaks araabist, nõmmenelgid, kassikäpad, kevadfloksid, tõmmu kelluka, karvase raudrohu, natuke arendsi kivirikku, padjandfloksi ja kirjulehise roomava kukeharja.
Hommikud ei ole enam sumedad ja soojad. Sügis hingab juba kuklasse. Kohviga verandal istudes poeb niiskus üdini ja hommikuõhust kumab kargust. Liiliad õitsevad. Suur enamus neist on valged. Ilmnes, et valgete hulgas on kogemata ka üks väga ilus helekollane. Taru juures elutsev Väga Pika Varrega Liilia ei ole veel õisi avanud kuid kaldun arvama, et ka tema on valge.
Harilik lursslill `Brunette` avas õied ja pean tunnistama, et ta on palju ilusama õiega kui haruline lursslill `Atropurpurea`, kes õitseb nii hilja sügisel, et kui ta suvatseb avada esimesed õied ja siis tuleb esimene öökülm ja teine öökülm ja kolmas ja ongi kõik.
Samas on tema tumepunane kõrgusse pürgiv lehemass vägagi atraktiivne.
Mõõdukate sadude ja troopilise kuumuse tagajärjel on aed tänavu lopsakas nagu dzungel. Ühest kribust taimest kasvanud monarda sirutub meetrikõrgusena taeva poole, tema tagant küünituvad liatrise õievarred. Aniisi-hiidiisop roosi ja kuldsõstra vahel alles kogub kõrgust, talvel lume poolt pilbastatud deutsia on kasvanud ligi 50cm ja kasvab veel.
(Näib, et deutsia õitseb eelmise aasta võrsetel, sest sel suvel polnud tal ühtki õit.)
Angervaks-raudrohi on rekordmõõtmed omandanud. Loodetavasti ta ei lamandu. väga suured on ka päevaliiliad. Kaalun võimalust nad järgmisel kevadel kõrgete püsikute peenrasse istutada. Vähemalt need kaks giganti, kellest üks peaks olema `Bela Lugosi`ja teine `James Marsh`.
Dzeffersoonia seemned pole ikka veel idanenud, kuid tundmatu imepõõsa pistoks (hallid kitsad lehed, üksikud lõhnavad floksi õisi meenutavad roosad õied) on juure alla võtnud, jehhuu!:)

Kärbes

Jajaa, ma tean...aiablogi on tõeliselt huvitav lugeda ainult teistel samasugustel. Sellistel kelle aias laiutavad kevadest sügiseni punaste, roheliste valgekirjude ja kollaste lehtedega täiesti mõttetud...hmh..."jorjenid" (Mõned neist isegi ei õitse. Muide, mitte kunagi.), kes võivad omavahel kogemata kuskil kokku saades hakata rääkima keeles, millest normaalsed inimesed enam üldse aru ei saa (mingitest deploidsetest blabla-liiliatest, taralõngadest, heutserate ja hostade värvumisest jne). Nad naeratavad üksteisele äratundvalt kui kuulevad selliseid imelikke sõnu nagu epimeedium, häkveetia pisiputk, vastaklehine kivikress, kaheldav dzeffersoonia, rossi mukdeenia, ning kelle silmades süttib liiliakukke nähes kiskjalik tuli. Need on need, jah...:)
Aga teised ütlevad, et nii igavad jutud, muudkui jorjenid ja seepi üldse ei ole.
Kohe tuleb seepi:).
Ma vihkan teda. Kõigest südamest ja kirglikult. Ta tuli meie ellu umbes kolm päeva tagasi, elab nüüd siin ja rikub kõik ära. Akna peal sääski passiva naiivse koduämbliku võrgust rabeles ta välja nagu metssiga, lendab pommitajat meenutava agressiivse jorinaga toas ringi ja ronib söögilauale. Tegemist on ebatavaliselt suure vastiku porikärbsega, kes pole just kõige lollim ja on väledam kui mina. Igatahes pole ma teda ei kätte saanud ega ka õue suutnud peletada. Kui teised juba magavad, pobiseb ta õhtuti veel kaua aknal ja teeb häälekaid sööste üle toa. Justnagu näeks pimedas. Ok, loodus jne ja üldiselt, ma armastan loomi, aga mitte selliseid, kellel on lont ja tiivad.
Kui jaht tulemusi ei anna, siis kuskil majas peab olema eelmisest suvest jäänud üks rull kärbsepaberit...hrgh-lõrr...

Puhkus

Puhkan kõigest jõust. Ometi kord viimaks magusad hetked oma aiaga kahekesi...noh selles mõttes, et pole vaja teha hädavajalikke töid (need on lihtsalt tehtud), vaid aega jätkub ka meelisklemiseks umbes selles laadis, et...kui ma peenraääred esteetiliselt vaadeldavaks laon (siiani pole olnud ei aega ega materjali), siis võiks ju (lihtsalt pulli pärast) teha vabale platsile pinnakattetaimedega ühe installatsiooni elevant-päkapikuisanda ja teiste kummaliste kivide osavõtul. Oli tõeline rõõm üleeile nad kõik ka peenraäärtest välja kangutada, kuhu nad ajutiselt (umbes kuueks aastaks, irw:)ehituse ja muude kataklüsmide eest ära olid pandud.
Ja veel...ma ei mõista miks pole ma varem oma aeda liiliaid toonud. Nad on umbes peaaegu sama vaheldusrikkad kui...hmh...koeratõud. On pisikesi ja madalaid, kõrgeid, pakse, kõhnu, valgeid, roosasid, kollaseid, punaseid...siis ülilõhnavaid, vähemlõhnavaid ja lõhnatuid. Mõtlesin, et piisab paarist valgest ja roosast, kuid olen nüüd täiesti liiliate lummuses. Just eile kohtasin üht, kes lõhnas nagu roos. Olen trehvanud tulpi ja nartsissi, kelle lõhn meenutab roosi oma, kuid liiliast poleks midagi sellist osanud küll oodata. Ei pea vist lisama, et ka värv oli täiesti vapustav maheroosa - umbes nagu pleekinud virsik.

Meevabriku imed

Mesipuu kollaste "retriivermesilastega" (metsikult leebed ja rahulikud) koduaias elab oma elu ja toodab mett. Taimevalik siinkandis ja metsamaal, kus elab põhimesila, on ikka väga erinev, sest ühel ajal võetud mee maitse on totaalselt teine.
Vahepeal tõusis pika kuumaga õhuniiskus nii suureks, et kohe kuidagi enam ei saanud ja esmaspäeval tuli pauguga vihma. Loomulikult pangega nagu viimasel ajal ikka kombeks ja sadas veel teisipäeva hommikulgi. Õhus heljus paksu niiskuseleitset ja iga pooriga oli tunda, et on NIISKE. Mesilastel on terve poolmagasin kaanetamata mett tarus. Kaanetamata, sest see pole veel valmis. Vee sisaldus nektaris on liiga suur ja seda tuleb veel palju kordi töödelda (nokka tõmmata, ensüümidega rikastada ja teise kärjekannu lasta, tuulutada)kuni võib kinni kaanetada. Tarumesilased rügavad ööd ja päevad meetsehhis. Kuna meel on omadus õhust imada endasse niiskust, siis sulgesid mesilased sellel udusel ja niiskel hommikul taruava. Iseendiga loomulikult. Sisse-välja pääses ainult üle teiste pugedes, aga niiskust sisse ei lastud. Ja nõnda siis oligi tarusuu paksult mesilastega kaetud ja neid rippus üksteise külge klammerdunud mesilaskardinana veel üle lennulaua ääregi. Kardin ei olnud pikk, kuid piisavalt, et tasakesi tuules õõtsuda.

Orhidee

Ta tuli minu juurde talvel. Kinkijad olid natuke kohevil, et ei tea...noh, et õisi pole peal jne. No, mis jutt, et õisi pole peal, küll nad tulevad kui aeg on, see on kõige vingem orhidee, mis mul üldse kunagi olnud on.:)
Ja nii ongi. Nüüd õitseb. Kaks muinasjutulist õiekrooni. Ja lõhnab. Lõhn on selline delikaatselt tuntav, määratlemata, troopilise lille lõhn ja võiks edukalt asendada mõnd peent prantsuse parfüümi. Lõhnaga on veel selline asi, et päeval voogab lille lähedal soe lõhnalaine, kuid õhtul see lakkab. Hommikul vara ka veel ei ole. Lõhna antakse kellast kellani. Lõhn on kellegi eemalt ligi meelitamiseks, kellegi, kes kondab ringi just päeval. Kui lood nii, siis ta ootab mesilasi, koolibrisid, pikanokalisi ämblikke, orhideeliblikaid või ma ei tea kes neid kuninglikke lilli nende kodumaal ka iganes tolmeldab. Hmh...äkki peaks teda kuidagi ise aitama? Mul poleks midagi näiteks kahe sellise uhke orhidee vastu (ta ei sigi ju ometi niisuguse hasardiga nagu võilill).:)
Ludiisiale panin tavalise mulla, sest paistab, et orhideemullast ta vaimustuses ei ole.
Ja kuuking õitseb nagu jaksab. See teeb rõõmu, sest siis kui ma ta sain, olin üsna kimbatuses. No mis orhideekasvataja mina olen, unustan kasta ja ongi kogu orhidee. Tegelikult on neil mingi võlu. Isegi kui õisi peal ei ole, ikka lähed ja vaatad kuidas lehekestel läheb ja kas alusnõu kivid on veest välja kuivanud. Eriti just talvel kui värve vähe. Siis omandab ka leheroheline erilise väärtuse. Ikkagi elus asi.:)

BLING!!!:)

Nägin täna K. juures uskumatult ilusaid liiliaid. Nad olid nii erkoranzid, et valus peale vaadata.
Täna on umbes nagu puhkuse esimene päev. Võtsin aja maha. Lugesin raamatut, käisin mustikal ja ei teinud mitte midagi maailmale kasulikku peale lillede kastmise.
Lähen panen uuesti jalad seinale.
Õues on niiske leitse ja "tunni aja pärast hakkab sitaks sadama" meeleolud. Tühjagi ta tuleb.
Homme loodetavasti jälle uue hooga asjalikuks.

Kauaoodatud vihm

Eile ta saabus. Kastis tagasihoidlikult ja lõppes paari tunni pärast ära. Noh ja oligi kõik või? Vist küll.
Ja jälle hakkab leitsakut üles kruvima. Ideaalne suvi, muide, arbuuside ja melonite kasvatamiseks.:)
Ka meie viinamari arvab, et õnn on viimaks õuele tulnud ja otsustas hakata vilja kandma.
Kui korralikult kasta, siis peaks sealt mingi umbes ämbritäis viinamarju tulema.
Astilbed peavad värvipilgarit, üllatusesinejana avanes täna roheline liilia(!). Tean küll, et päikse käes pleegib ta õige pea valgeks, kuid esialgu on selline ilus maheroheline.
Muus osas midagi uut pole, nägemata on veel madalate astrite ja kuue päevaliilia õied.