Enne kui hostad siloks saavad

Avastasin mõnede hostade juures ühe sügisese kolekäitumise - sinihall hosta `Halcyon`, tokudama hosta `Tokudama Flavocircinalis`, Òn Stage´, minihosta, `Sagae` ja `Sun Power` ei tunne septembrist enam rõõmu ja nende leheservad kolletuvad juba augusti lõpus. Eelmisel aastal tõstsin mõne neist augusti lõpul ümber ja arvasin, et kahjustused olid ümberistutusstressist, paraku aga mitte. Seevastu on septembris väga ilusad imekaunis `June`, suur püstine `Krossa Regal`, värvikirev `Orange Marmalade`, väljapeetud `Frosted Dimples`, pilkupüüdev `Patriot` ja veidravõitu `Praying Hands`.
Hostade leheilule sekundeerivad kukeharjad, sest on saabunud kukeharjade ajastu.
Paraadpeenra esiotsas särab külmlilla Hokkaido kukehari `Lidakense` ja tagapool `Herbstfreude`. Vahepeal on neli-viis kaunimat kukeharjasorti, kuid õige välimuse saavutab niisugune ühevarreline istik siiski alles kolme aasta pärast. Mul kiiret pole.:)
Vahepeal on siis jahedatooniline `Matrona`, vapustava välimusega valgekirju `Frosty Morn`, Sieboldi kukehari `Mediovariegatum`ja üks väga tume punane seni nimetu kukehari.
Veiste südamerohi oli ka tärganud. Tegu ei ole põllutaimega vaid juba veidi kultiveeritud isendiga. Ma ei ole midagi nii humoorikat näinud. Umbes minupikkune äärmiselt püstine väga kõvade vartega absoluutselt mittelamanduv hallikate lehtede ja roosakate mõttetute õitega metsikult dekoratiivne taim.
Järgmine suvi paluks ennast ka minu aias sisse seada, soovitavalt mitmekaupa. :)
Mis võib isegi võimalikuks osutuda, sest idanenud oli tervelt kaks taime.
Botaanikaaia seemned (eriti erinevate kolmiklillede omad) olid samuti idanenud, aga hetkel ei ole uudismaad kuhu nad istutada. Üks võimalus on nad pottidega talvituma panna ja kevadel paika istutada.
Lugemiseks pole aega olnud, küll aga sai läbi lapatud Rein Sanderi uus puu- ja põõsaraamat, mis oli väga asjalik. Ega ma muidu poleks seda kohe ka endale ostnud.:)
Hetkel on pooleli Alfred Resteri "Tiiger!Tiiger!", mis meenutas esimesel viiekümnel leheküljel tabamatul moel Iain Banksi "Mõtle Plebasest". Seda eriti peategelase ootamatute "ratsukäikude" ja võime pärast välja vingerdada ka kõige veidramatest olukordadest, mis avakosmoses ette võivad tulla.
Raamatu tegevusajal on meie planeedisüsteem asustatud ja elab üle aegade suurimat kriisi. Lisaks kõikvõimalikele pisi- ja suursõdadele vapustab inimkonna alustalasid uue
kulgemisviisi avastamine - ruumis on võimalik liikuda mõttejõu abil. Elementaarne, et pankade suurseifid ja muud senised kaitserajatised muutuvad hoobilt mõttetuks ja inimene peab oma elu, väärikuse, kodurahu ja varanduse kaitseks midagi muud välja mõtlema. Aga kõige selle mäsu keskel võitleb kosmoses üks mees oma elu eest. Ta on hukkunud kosmoselaeva meeskonnast ainus ellujäänu. Ennäe õnne! Laevale läheneb teine kosmoselaev. Mees paneb oma elu ohtu, et hankida rusude vahelt signaalrakette ja need taevasse läkitada. Võõras laev ei tee katsetki peatuda ja eemaldub kindlalt jättes mehe surema. Raevunud kosmoserändur leiab siiski võimaluse oma surmalõksust pääseda ja pühendab oma ekstreemolukorras tärganud anded kättemaksule hoolimatuse eest.
Raamatus kohtab tõsiulme sekka ka päris head huumorit.
Ulmefännina oleks tahtnud natuke värvikamaid taustakirjeldusi ja muude maailmade meelepilte jne, aga kui juhtusin raamatu esmailmumise aega nägema, mis on 1950, siis tahaks kohe kõik sõnad tagasi võtta. Selle aja kohta tõepoolest üks parimaid ulmekaid. Siiski ei saa ma lahti tundest, et Iain Banks on seda mitu korda lugenud.:)

Sügisele häälestudes

Ilm on endiselt ära keeranud. Ootan kuiva ja päiksepaistet, et trepil oleva kummutiga edasi tegeleda. Ilmajaam annab ähmaseid lubadusi, kuid endiselt sajab (kahe- ja kolmesajab) iga natukese aja tagant.
Ega üldiselt eriti õue ei kisugi...käin hommikuti vahel kaheldava dzeffersoonia taimi vaatamas ja õhtuti viinapuu otsast kobaraid näpistamas, aga muus osas on õues eriliselt märg, tilkuv ja porine.
"Ise aia taha tulnud" topeltõieline krüsanteem (see vanaaegne ja vastupidav) ei pannud tähelegi, et ta kodust ära toodi ja uude kohta istutati. Õitseb nagu polekski midagi juhtunud. Esimesena madalatest astritest avas õied helelilla. Üks kõrvikpriimulatest otsustas, et talle nüüd aitab ja elagu kevad! Igatahes õitseb. Kui see peaks pikka sooja (ja päiksepaistelist) sügist tähendama, siis on ju oivaline.
Majja ilmus üle aastate haruldane tulnukas - teeseen. Olen teda ammu tahtnud, aga ei teadnud kust otsida. Keegi ei pea ju endal enam selliseid limaseid hapusid asju kodus. Irw, meie äädikakärbestel oli muidugi täielik BLING kui transpordipurgil kaane pealt ära keerasin. Segasin kena tumeda kodulahuse Dilmah` mustast teest ja suhkrust, ning lasksin seenepoja teesse nagu väikese millimallika. Ta vajus ainsatki mullikest poetamata solvunult põhja. Peale emaseenest eraldamist on see täiesti normaalne käitumine. Vedeliku pinnale tõuseb ainult ennast hästi tundev seen. Eks peabki mõnda aega silma peal hoidma enne kui ta ise täiesti elujõuliseks muutub.

Ilm on ära keeranud

Nagu poleks taevas enam üldse ühtegi ilma vihmata kohta...või sätitakse need kehvemad pilved just Saku kohale. Tuul lõõtsub ja suunab vihmapiiskadest pakil iilid sinna kuhu vihma tavaliselt üldse ei saja...nagu näiteks koerakuudi tagumisse tuppa, mesitare ukseauku, kassi kõrva jne. Kannatlikult hämmeldunud kasskodanikud kössitasid täna nagu kaks varblast rõdul, kasukaid viimseni kohevile ajades. Pole ju veel külm ega midagi. Vaadatagu Pätut, kes talv läbi väljas elab. Jubee!:)

Kuu nagu kiiskav taaler

Kuu kõrvetab läbi vana tamme võra tuppa nagu luubiga. On selge ja soe öö. Septembri kohta soe, õues on 12 kraadi. Viinamarjad saavad veel valmida ja mis seal rääkida...kui septembris kaela kukkunud öökülm aeda mustaks ei võta, siis jätkub rõõmus õitsemise ja kasvutegevus lobedasti kuni oktoobri keskpaigani. Täies õies on praegu lillherned, aniisi-hiidiisop, angervaks-raudrohi, varane krüsanteem, sügisene emajuur, kõreliilia, hosta `Guacamole`, aedhortensia, päevaliilia `Kenzo` ja sügisheleenium. Madalad astrid, haruline lursslill, hiina emajuur ja talikrüsanteem ei ole veel õisi avanud ning on sügiseid kus nad ei jõuagi seda teha.
Hoolimata liikide paljususest ei ole aiaruum veel ammendunud. Järgmiseks suveks planeerin asustada kuuri aknaaluse viinamarja ja päevaliiliatega ning teostada majaäärse kiviktaimla.
Panen sinna kõik roomavad ja ruumi vajavad pinnakatjad...hmh...või vähemalt mõned neist.
Tööl on huvitavad ajad. Masu on möödas, eestimaa parimad pojad-tütred ennast välismaale tööle möllinud ja seda on ka tunda - internet lausa kubiseb igasugu tööpakkumistest.
Minu tööandja elab paraku veel eelmises ajastud kus töötute hordid ukse taga ootasid.
Kevadel läks meilt kolm inimest minema ja uute palkamisega on tööandja jänni jäänud. Nüüd lisandus neljas lahkuja. Ilmne vihje tööandjale, et midagi tuleb muuta.

Tavapärane

Septembri algus on aeg astelpajumarjade korjamiseks ja meega tembituna sügavkülma panemiseks. Kuigi meie puukesel on sümpaatselt vähe astlaid, peab seda tegema suhteliselt aegluubis. Sest astlad (olemasolevad) on eritiväga pikad ja teravad. Palju lihtsam on ebaküdooniatega. Jah, ka need on juba valmis. Mahlast pakatavad sigahapud kummalised viljad. Puhastasin neid eile rehepapitöö kõrval. Mmmh...milline siirup nendest saab...:)
Ka kõik muud tööd viitavad sellele, et maailm tuleb valmis teha enne kui...
Sest talv on tulekul.:)
Neljapäeval oli tore elamus näha ühte reaalseks saanud raamatumaailma. Telekast hakkas jooksma "Troonide mäng". Kuna autor paistab oma sarja seni eesti keeles ilmunud viiendas köites alles "häält puhtaks köhivat", siis peaks meelelahutust kauaks jätkuvat.
Osatäitjad olid valitud hoolega, kuid midagi jäi vajaka...Talitundru isand Ned võinuks olema tumeda peaga ja puhastverd aadliku hoiakuga. Ei saa jätta mainimata, et tema nn "sohik" nägi palju aadlikum välja kui isand ise. Oli ka häid momente, kuid paraku mõjus Talitundru pealiku ossa valitud näitleja enamiku ajast väsinud keskealise talupojana. Natuke korratu välimus ja tuhm pilk. No ei olnud see.
Tema naise Cathy kehastus on lausa oivaline. Kõik nii nagu vaja. Milline pilk, milline peahoid!
Kuninganna Cersey osatäitja oli hea natuur - viltuse naeratusega poolpaheline naisetükk, kes läheb läbi intriigide nagu nuga läbi või. Paraku võiks ta veidi kangema kaelaga ja kõrgim olla, ikkagi kuninganna. Visiidil Talitundrusse pidas ta ennast üleval nagu reisist väsinud ükskõik kes...näiteks kena koduse olekuga toatüdruk.
Kuningas oli kohati samuti kuidagi talupoeglik. Eeldanuksin siiski mingit karismat või...
Cercey venda kujutasin hoopis teisiti ette. Vähemasti mitte liivakarva silmatorkamatu tüübina. Ikkagi kuningatapja. Kuhu jäid kuldsed juuksed, kirg ja sära?
Joffrey osatäitja ei saaks parem olla. Milline võrratu väikese lurjuse nägu! Ja ka Sansa läbipaistev ilu oli oivaline.
Samas jäi kahvatuks Sandor Clegane etteaste (rohkem pauerit!) ja korra üle ekraani timpinud timukas ei jätnud üldse mingit muljet. Raamatus tegelaskujuna nii "mustaks" kirjutatud isik ei tohi välja näha nagu noorepoolne kolme lapse vanaisa, kes võtab peale filmivõtteid taskust kilekoti ja läheb neile Selverisse kommi ostma.
Müür oli muljetavaldav. Isegi võimsam kui oskasin ette kujutada. Samas...ebalased jälle mitte nii nagu võinuks olla...
Maastikud, Kuningalinn, Kotkapesa, Talitundru, khaal Drogo ja Danerys olid tasemel. Ja ikkagi...ootasin filmist enamat. Sõrmuste isanda pompöössust, salapära ja tundmatute saladuste hõngu selles filmis ei olnud. Harry Potteri maagiamaitset ja müstika väge ka mitte. Midagi nagu oli, aga seda oli sellise suure loo jaoks vähe. Olid hästi valitud võttekohad, hoolikalt paika pandud osatäitjad...kuid säde, see nimetu miski...see ei andnud selles filmis ennast just kergesti kätte...hämmastamisest rääkimata. Oeh, ära rikutud oleme me suurte ja võimsate lavateoste fluidumist. Peale Potterit ja Sõrmuste isandat on maagiasaagade fänne tõepoolest raske millegiga rabada.
Sellegipoolest üks tore asi mis paneb pikisilmi neljapäevi ootama.:)

Veel üks sügis

Nüüd on ta siis käes. Hostad kolletuvad, verandale tassitakse rammusaid hiirerümpasid, õunad kukuvad ja taevaste alumist äärt raamivate kaskede võrades on kollakaid salke.
Paljud soovid on täitunud (õunapuude, sügisheleeniumi, kõreliilia, suurte lõhnavate õitega trompetliiliate ja igasuguste muude liiliate, iiriste luksusliku värvipaleti, nutipõõsa, kaheldava dzeffersoonia, roosa piibelehe, valge sinilille ja veel mõne aiandusliku unelma osas), astelpaju on marjade all küürus, kibuvitsad õitsesid ja viljusid täiesti rahuldavalt, must leeder "ajas jalad kõhu alt välja" kuid aed ei ole ikka veel valmis. Kummaline, eksole.:)
Täna oli päikseline sügisilm ja mina otsin uut töökohta.
Eluküsimus see just ei ole, kuid tahaks sedakorda teha midagi sellist, mis vahelduseks ka vaimule süüa pakub.:)

Tirel

Pühapäeva hommik, õues on karged kastepiisad ja päike alles tõuseb. Kohv ja madoliinimeloodiad, ärkamine. Selline habras ja aeglane õnnis pooltund kus keegi ei viitsi ennast veel kuigi aktiivselt liigutada. Töiselt päris kindlasti mitte, et siis lastagu ometi natuke ka laiselda jne.
Aga rõduukse taga on KASSI SILMAD. Suured, ümmargused ja paluvad. PLIIIS! No kuidas sa ei lase sisse. Tõused ohates ja kka lased. Proua Muri sibab tiidsalt kööki ja on kahe minuti pärast toas jälle tagasi. "Muide, kui te pole äkki märganud, siis kassikauss on täiesti tühi," lükib Muri enda kehakeelse repliigi mandoliinimängu vahele. Aga meie ei tee temast üldse välja. Muri ronib meie nina alla suurele põrandapadjale, paneb pealae vastu patja ja vaatab meile sellest asendist otsa, et kas me ikka nägime....ja siis teeb kukerpalli. Patsatab muidugi põrandapadjalt maha, aga tark kass on oma tahtmise saanud. Täiesti hurmunud mina ajab ennast üles ja läheb kööki konservi avama. Oeh, me oleme ise rumalad, et kasse nähes alati kohe söögi kätte anname. Võimelda tuleb lasta! Praegast oleks vbl juba kodus niuksed tsirkusekassid, et lase olla...:)