Tegelikult on sügis täitsa ilus

Ehk, et seda siis kui midagi ei saja parajasti.:)
Madalad astrid on õisi täis, kukeharjad tshillivad täiega ja lursslill ulatub oma kreemvalgete kaunidustega kõrgele-kõrgele üle aiamaastike õõtsuma.
Üürike iluhetk on sellel aastal ka äädikapuule osaks saanud - veidi punakaid toone lehestikus enne lõplikku sulgimist. Mina ei tea, kas kauni sügisvärvuse saavutamine kaasneb äädikapuudel tõepoolest mingitlaadi küpsuse saabumisega? Sest varem (nooremana) pole meie puuke kunagi sügiseti värviline olnud. Tavaliselt laseb ta peale esimest öökülma lehed ühekorraga maha (mürts!) ja kogu selle suve muinasjutt või millest me üldse räägime.
Sel aastal võib verandatrepilt imetleda ruskeid, oranze ja peaaegu leekivaid pooltoone.
Muidugi kuniks...aga eks see aiawärk olegi selline - mitte midagi raudselt jäädavat ei ole aias olemas. On üürikesed hetked ilu, mis kustuvad ja annavad ruumi järgmistele.
Hoolimata kalendrikuupäevale keeb mesipuudes elu edasi. Äsjasündinud noored parvlevad päiksepaistelisel päeval taru ümber ja seadistavad gepse, lävelauale maandub õietolmust kollaste pükstega eriti virku töölisi ja õhujahedus (pluss 16) ei paista mummidele üldse korda minevat.
Ilmad on nagu vene rulett: esmaspäeval laussadu, teisipäeval päike, kolmapäeva öösel padukas, päeval päiksene, täna täispilvitus, homme tontsedateab...

Kaks kuud enne talve

Kolm sajuvaba päeva olid vahepeal tõeline õnnistus. Peaaegu nagu suvi.
Nüüd on vihm jälle võimul. Ei pea vist mainima, et sajab.
Sooja on 14 kraadi.

Mõtisklused varjuaia teemadel

Oktoobri keskel ootab huvitav tööots tegemist. Väga mitmeplaanilise pisimaastiku rajamine. Vari, happeline muld ja palju-palju igihaljaid pinnakattetaimi. Palju pisipööriseid (Tapestry, Golden Zebra), valgeõielist väikest igihali, Fortunei kikkapuid ja väikseõielisi helmikpööriseid `Purpur Palace`. Ikka kahe- ja kolmekümne kaupa. Poehind jahmatas sel sügisel täitsa ära. Pisipööris maksab viis senti vähem kui kuus eurot. See on selline pisi-pisike pott väikse taimetutsuga.
Ja ega need teisedki taimed odavad pole.
Paistab, et edaspidi oleks mõistlik rajada enda tarbeks maja taha varjupeenar, kust saab volilt võtta huvitavaid pinnakattetaimi kui ootamatult tarvis tuleb. Pole vaja mööda poode otsida, sest kõik on ühes kohas ja hind pole ka üle võlli aetud.
Samas oleks see veidi ka labor, sest väga huvitav oleks teada, kas harkjas asorell kasvab täisvarjus, kas roomav metsvits `Aurea`jääb kollaseks ka vähimagi päikselaiguta, kuidas peab varjus ennast üleval väidetavalt alatiõitsev sarvkannike jne.

Kuum sügispäev

Varjus pluss 19 ja päikese käes suisa soe. Kõik vihmast läbileotatu taheneb, muheneb ja ehk tuleb päiksega aeda ka sügisvärve.
Tegelikult on septembri lõpp aedniku jaoks pisut nagu tõehetk. Et taaskord veenduda selles, et osa hostasid paraadpeenras sätib ennast talvereziimi juba sügisvihmade ajal ja nad näevad siis välja nagu oleks öökülma saanud, et ka madalad astrid on invasiivliik ja tuleb päikselisest liiliapeenrast järgmisel kevadel kuskile mujale päiksepaistele istutada, et üheaastased lilled on siiski üks mõttetu nuhtlus (jah, just see heinasao mõõtu kasvanud lillhernes), et aktiniidia ei ole enam ilus kui ta lehed maha on lasknud ja ei sobi selle koha peale kus ta praegu on, et liiliapeenar on hetkel täiesti must ja vajaks mingeid pinnakatjaid (täpiline iminõges), kellest liiliad ja kevadkrookused vajadusel läbi mahuksid kasvama, et suvel hoogsalt kasvama hakanud must leeder ei mõtlegi puituda ja külm võtab ta sedasi jälle ära, et jaapani ebaküdoonia ei sobi levihimu pärast püsikute peenrasse rohkem kui üheks suveks, et sügisesi õitsejaid võiks rikkalikumalt olla (paar krüsanteemi, kukehari Iceberg ja palju kaunist sügislille), et mugulaskleepjas vihkab liigniisket pinnast ja viimane aeg on leida talle soe kuiv koht jne jne. Aga on ka positiivseid uudiseid nagu näiteks need, et kevadel kirendab aed igasuguste priimulate õitest, et karukella seemned on idanenud ja neile meeldib seal, et aias on nüüd olemas ka kolmiklill, et brunnera on külvanud sordiehtsaid poegi (Mr. Morse), et kare deutsia ja värd-ebajasmiin kavatsevad järgmisel aastal massiliselt õitseda ja et kuusehekk on meeldivalt tihedaks kasvanud.
Tegelikult jätkub vegetatsiooniperioodi (ja rohimist:) veel kuni poolteiseks kuuks.

Troonide mäng

Kui "Troonide mäng" oli varem lihtsalt üks köitvate tegelaste ja kergelt maagia järgi lõhnava maailmaga täiskasvanute muinasjutusaaga, siis kuuendas raamatus vormub sellest kondiraksatuste ja verepritsmete saatel üks tõeline troonide mäng. Autor on avastanud kirjaniku suurima privileegi - olla oma teoses see, kes "käseb, poob ja laseb". Ehk siis nojah...peaaegu jumal või midagi sellist.:)
Ja paistab, et selle mekk ei ole talle mitte vastumeelne.
Igatahes põimub kuuendas autori arenenud õiglusmeel tema lopsaka fantaasiaga ja tulemuseks on pöörane raamat, kus kõik täiesti pea peale keeratakse.
See, kes on esimestes raamatutes eriliste roimadega silma paistnud või muul alatul moel ennast ülal pidanud, sureb silmatorkavalt piinarikkalt, mürgi läbi hääbudes või saab talle osaks ootamatu reetmine omade poolt. Sellegipoolest ei paista see kasvatavalt mõjuvat teistele pahadele, kes edasi sigatsevad. Et head sedasi päris otsa ei saaks ja keegi sündmusi edasi kannaks, siis laseb kirjanik osadele headele pahade poolt korralikult küll lajatada, kuid jätab nad esialgu veel ellu. Sellise kohtlemise tagajärjel võib isegi kõige parem hea lõpuks hoopis pahaks muutuda....sest osad pahad hakkavad silmnähtavalt muutuma heaks ja lõppude lõpuks peab ju mingi tasakaal ka olema.:)
Raamatu lõpus on mängulaud täiesti segi löödud ja miski pole enam kindel...peale selle, et nüüd kulub kuningriigi koristamiseks ja elamiskõlblikuks muutmiseks kirjutada teine samapalju raamatuid veel. Ja üldse...põhilament alles tuleb...sest tuline loomüksus (lohelaevastik) kasvab ja jäised ebalased (kes pelgavad tuld)ei ole veel üle müüri roninud. Oeh...ja siis hakkavad kätte maksma kõigi surnud heade ja pahade lapselapsed jne.:)
Veitsa kahju on, et film raamatu kõrval nõnda kahvatupoolseks jääb...

Sügaval septembris

Kahe nädala eest maha istutatud kaunis sügislill on oma vesiroosiõie päevavalguse kätte sirutanud ja lasknud sellel ka sirelilillaks värvuda. Muljetavaldav. Jääb see õrn hollandi ime meie külmas märjas mullas ellu?
Madalad astrid hakkavad ükshaaval avanema. Kõige esimene oli see "varaseks punaseks" tituleeritu. Teisena näitas õisi metssalvei kõrval kasvav helelilla ja järgmine peaks olema värava kõrval kasvav elektrisinine topeltõieline. Lursslill on sel aastal väga kaunis ja eriti pikkade õieküünaldega. Talikrüsanteem avas õied. Väga dekoratiivne "helelilla karikakar" kuid kipub lamanduma.
Kuna kogu aeg on sadanud, siis sügisvärve aias eriti ei ole. Himaalaja jalgleht ja Rossi mukdeenia on ainukesed värviliste lehtedega nähtused, kuid teised vajavad selleks päikest. Sellel nädalal veidi lubati, no näis...
Lillhernes on enda alt avastanud endise kompostihunniku põhja ja see pole talle üldse hästi mõjunud. Tulemuseks on metsik puhmik lopsakat silo, kust piilub ka mõni üksik õieraag. No ja mis seal salata, ka lillhernes tahab päikest. Eile oli päiksene, täna on võibolla ka lootust kui udu hajub.

Nupud

Proua Muri ei armasta keerutada.
Kui proua Muri õue tahab, siis tuleb kisub ta kedagi hõlmast ja teeb näu. Kui temast sellegipoolest välja ei tehta ja asi kriitiliseks kisub, siis kasutab ta kaledat läbilõikavat alti ja toob kuuldavale MÄUUUUUU!...ning selle peale elavneb iga inimene.

Härra Tibu aga on ära õppinud erinevate "nuppude" kasutamise. Sest nii on huvitavam ja mõnikord saab ka kiiremini. See on välja kujunenud järgmiselt:
Inimene magab, räägib telefoniga või on arvutis ühesse huvitavasse asjasse süvenenud (nagu näiteks mina praegu oma blogisse:)ja ei tee tema ümber sibelevast kassist eriti üldse välja. Erinevatel põhjusel (tahaks süüa, tahaks mängida, tahaks veel süüa, tahaks kukile, tahaks teda lihtsalt niisama tüüdata, tahaks kiusata, tahaks õue, tahaks pai, no lihtsalt nii kuradima igav)sibelevad nad pidevalt inimese ümber ja ega siis alati pea sellepärast veel toolilt kargama. Härra Tibu on erakorraliste puhkude jaoks avastanud "nupud".
Nupp nr. 1.
Vannitoa krääksuv uks. Kui veidi irvakil ukse alla käpp sokutada ja natuke kangutada, siis teeb uks kräk-kräk-kräk-kräää! ja köögist tuleb kohe vut-vut-vut inimene ja küsib, et mis wärk...ah, õue tahad...ok. Ja härra Tibu saab täiesti ühemõtteliselt inimese rõduukse juurde pukseerida ja lasta tal see lahti teha.
2. Nupp nr. 2.
Toalilled riiuli peal. Ja üldse riiulipealsed. Seal võib küünega sikutada pitslinikut, seda isegi veidi otsast näkitseda või äärmiselt juhul toalilli ahistada. Tegelt eriti ei peagi midagi tegema, sest inimesel on kohe kuularid õieli, et mis see kahjur seal teeb. Nupp nr. 2 on riskantne tegevus, sest selle eest võib sussiga saada ja seda kasutatakse ainult siis kui kõht on ikka väga tühi ja inimene ei viitsi näiteks soojast voodist kohe välja kobida või ei reageeri mõistlikule kehakeelsele õueküsimisele (õue osutava noole kujuline vaikiv ootaja rõduukse juures).
3. Nupp nr. 3.
Öösel une pealt makku hüppamine. Kasutatakse väga harva ja ainult erakorralise häda puhul kui inimene pole leebematele äratusmeetoditele (põse poleerimine, näkku istumine, kõrva nurrumine) reageerinud.
Makkuhüppaja peab olema väle ja ei tohi mingil juhul käeulatusse vahtima jääda, sest nii rämedalt äratatud inimene on tavaliselt halvas tujus. Parem on kohe rõduukse juurde lipata ja seal vihjeks väike Mäu! teha. Toriseb mis ta toriseb, aga küll ta tuleb.

Õues on endiselt heitlikud ilmad. Pilve vahelt päikest, pöörased tuuled, tindised taevad ja vihm, vihm, vihm...
Mõnevõrra lohutav oli eelmise aasta blogi lugeda ja avastada, et eelmisel sügisel oli ilus ja soe päikseline oktoober, mis laskis enne talve veel palju vajalikke õuetöid ära teha.
Aias on septembrikuu jooksul kasvanud uus põlvkond umbrohtu ja lisandunud äralõikamist ootavaid kolletunud lillepealseid. Särav päevakübar, kukeharjad, karpaadi kellukas, aniisi-hiidiisop, karvane kõreliilia ja topeltõieline krüsanteem õitsevad ka läbi vihma. Ükshaaval hakkavad lähiajal õisi avama madalad astrid ja talikrüsanteem. Vesiroosi meenutav kaunis sügislill on oma imelise õie avanud. Vesiroos keset vihmu ja pori....hmh...vesisuse poolest vägagi sobiv keskkond.:)