Kuidas kange jook pudeli ära tappis.:)

Lugu järgmine: hää mesinikust peresõber tõi jõuluks kõhuka pudeli ähmakest. Loomulikult ei suutnud ma vastu panna kiusatusele sellega kõrralikke inimesi ehmatada ja nõristasin veidi toda aromaatset konjakivärvilist jumalikku rüübet lapikusse pudelisse, et rappa külmarohuks kaasa võtta. Plasku oli küll stainless steel, aga märjuke, mis oli kange ja kuum nagu lohe armastus, sõi mingil moel (ilmselt loomulikul:) põhjaserva lekke. Ja lapikuga on nüüd ühel pool. Teadagi - Made in China...paned ühe korra sinna natuke kangemat asja ja tema laguneb laiali. *käsa laiutavas käändes*

Lõpp hea, kõik hea.:)

Väljas soliseb sümpaatselt. Läks sulaks. Mõnus. Pole vaja lund ajada. Plaanisin täna üle hulga aja natuke kasulik olla ja tagaaiast lõhutud puud katuse alla vedada. Ja üldse, sula nagu keeranuks mahakäinud vedrud jälle üles. Vajusin vahepeal sügavale raamatusohu. Aastalõpp on jõulust saati üldse selline...hmh...hedonistlik olnud - rabapäeva kaunis pärl, pärast Päevakoerte saun oma tuntud headuses, siis KUMU, kus praegugi on avatud kunstinäitus nimega Art Deco, mida soojalt kõigile vaatemängulembestele võib soovitada. Mitu saali imelist ilu eelmise sajandi kolmekümnendate suurilmadaamide rätsepakleitide,-mantlite ja nende juurde kuuluvate aksessuaaride näol. Wow! Oli see vast tase... Käsitsi heegeldatud peened pitsid, tikandite kõrgpilotaaž, kuld- ja hõbelõngad, õhkõrnad materjalid, pärlid, karrad, kalliskivid (enamasti siiski klaas, kuid briljantlihviga). Iga kleit, kingapaar või ridikül oli kunstiteos. Ja tänud e-le, kes võttis vaevaks meid kodust välja sikutada.
Sünnat sel aastal ei pidanud, aga sellegipoolest oli see üks vägadema armas ja tore päev.
Väljas on mõnus valgus. Pärlmutrine ja kõikjalejõudev. Selle valgel on hea viimasepäeva nõidusi toimetada, sest öeldakse ju, et millega sa oma vana aasta viimase päeva täidad, see saadab sind terve aasta jooksul. Kõigepealt lugesin "Lingvistilist metsa" (kohtusin parajasti sünesteesiakirjeldusega ja mõistsin üht-teist, aga sellest ei tahtnud ma rääkida), kuid kui jumalad vähegi annavad, ei loe ma seda raamatut terve aasta vaid see läheb ikka arvesse kui "heade raamatute lugemine":), siis sõin natuke toorest piparkoogitainast "kiusatustele järeleandmine", vedasin halud ära "ühiskondlikult kasulik töö", nüüd mõtlen, et kuidas saada lahtrisse "rohimine" linnukest. Jama kohe. Tahaks ju. Hoolimata sulast on kõik lume all ja orhideede potis ei kasva ka umbrohulibletki, aga lahtrisse "mõtlemine" sai kena rasvase linnukese teha. Paistab, et selle mängu peab pooleli jätma. Tuleb mis tuleb, hoolimata mangidest, mängudest...ja muust. Sest pole olemas maailma, kus ei eksisteeri vähemalt mõttelistki lahtrikest sildiga "muu".
Õnnelikku uut aastat.:)
Malbelt, Futumoor.

Kakerdaja raba.

Reede hommikul otsisin majapidamisest kokku mehise hunniku talveriideid ja siis me panime need kõik selga. (Jube jama ka kui poole tee peal külm hakkab.) Igaks juhuks lisasin veel sooja kahemeetrise taskutega salli.

Ilm oli talve kohta tegelikult parim mis olla sai - midagi ei sadanud, puudusid tuisk, pussnugased jäätuuled ja verd tarretama panev pakane. Külma miinus kuus, mis rabas miinus kolmeni taandus. Kümne paiku tõusis poolde taevasse unine rahulik päike, mis hakkas kõike väga kauniks sätendama. Jõudsime hea Teejuhi lahkel juhatusel rabaservale ja asusime seiklema. Mitte nüüd nii otseselt vaid pigem oli see seiklus hea vaatemängu austajatele, sest talvine raba on ikka vägaväga ilus. Kõigi nende minikasvuliste bonsaimändide, kõrvus tasakesi umiseva rabavaikuse, päikeses hiilgavate tarnamätaste, piiritute siniste taevaste ja igal käänakul avanevate vaadetega. See oli võrratu rännak kuni "elevantide pesakastideni" ja tagasi, sest järvest edasi oleks juba kummikuid vaja olnud.

Kaks vaimustunud varju kesk raba.

Pärast tegid mehed RMK lõkkeplatsil tule üles, Teejuhi suurest korvist hakkas välja tulema igasuguseid jõuluimesid, viimased olid igatahes rosmariinikartulid, jooke jagus "Valhallast" kuni kuuma mahlani ja seal siis sai heas seltskonnas järelejäänud talvepäeva nauditud. Ka koduteel paistis autoaknast võrratuid vaateid. Peale nelja hakkas päike üsna kiirelt madalale vajuma ja koju jõudsime juba sügavas videvikus. 

Suur tänu korraldajale ja kõigile kes kohal olid.:)

Soap

Ma olen alati oma ema pigem koerainimeseks pidanud ja kuigi viimase aja tundemärgid kõik senise maailmavaate tugevale muutumisele on viidanud...aga sellest ei tahtnud ma rääkida. Jõulu esimesel pühal tallas Härra Tibu meist suhteliselt pealiskaudselt üle ja siis jäi kõik vaikseks. Kuna uni oli läinud, tõusin üles ja tegin kohvi ja oli mõnus hommik. Teisel korrusel hakkas ka liikumist kuulda olema. Härra Tibu marssis trepist koos Mammaga uhkelt alla, juhatas tema kenasti kööki kinnise kassikrõbinapaki juurde ja tegi sellele põsepai. Juhtisin Mamma tähelepanu sellele, et kausis on krõbinaid küll, et söögu kass parem need enne ära, aga Mamma ütles midagi umbes sellist, et las ta olla, mina oma kassile ikka annan, jaah, Tibukene, sul on nii lusad valged sokid ja puha. Haah?!? Mul pidi äärepealt kohv kurku minema. :)

Aga no eks kui Tibu meie juurest vihaga minema pühib, siis kuhu ta läheb? Loomulikult Mamma apartementi, sest ega aus kass ju põrandal ei maga. Ega see ei takista tal taas meile plaasterdumast kui Bondi toas ei ole ja ka Mamma on selle vist katki hammustanud, sest ta vaatab viimasel ajal ikka eriti hoolega, et Bond õue ei jääks.:) 

See on lausa fenomenaalne kuidas selline väike loom nagu kass suudab enda jaoks sobiva keskkonna (mugav magamiskoht, tingimusteta armastus, tähelepanu, püsiv ja kvaliteetne toit) tekitada. Kui talle näib, et ühes või teises valdkonnas midagi logiseb, siis läheb ja vaatab ta kohe kelle saaks ümber sõrme keerata. Jas seda võlu nad juba valdavad.:)

Mitte, et meil ei jätkuks diivanil kahe kassi jaoks ruumi, aga Härra Tibu tahab olla lihtsalt ainus kass diivanil. Nojaa...ja ema juures on täiesti ilma kassita diivan olemas, milles küssa!:)

Ja kui ma mõtlema hakkan, see oli vist alles suhteliselt hiljuti kui ema täitsa ausa näoga ütles, et ei tema toas kassid ei käi, tema paneb kohe ukse kinni ja õige neil vaja...:)

Lumi, lumi, lumi...

Kõik on lume all ja ühtlaselt sajab teist iga päev juurde. Aialilledele on hea, läbi akna on ka hea puhas vaatepilt, aga kui peab hakkama kuskile samme seadma, siis ei ole enam nii lihtne. Ikka mütsid, sallid, kindad ja muu taoline arsenal. Õues miinus kuus. Selle kohta öeldakse, et hea mahe talveilm. Vähemasti on hakanud nüüd päevad pikemaks minema. Näha ega tunda ei ole, aga ma tean. No, asi seegi.:)

Jõujooned.

Umbes nädal tagasi toimus Bondi olemuses otsustav muudatus. Ühtäkki ei olnud ta enam läbisõidul "thanks maa´m, vbl. hüppan õhtul läbi" vaid ta ei kibelenudki enam õue. Mängis ja suhtles all oma isu täis ning läks siis ülakorrusele magama.
Ja kui tavaliselt jäi kassipoiss Muri või Tibu tülinorimiskatsete peale passiivseks (heitis näiteks pikali, läks peitis ennast ära või puges pessa), siis nüüd otsustas ta ennast kehtestada (Mida tyybid togite, mina elan ka siin!).
See nägi välja umbes nii, et kui Proua Muri möödaminevale Bondile harjunud käpaliigutusega üle kaela andis, siis ei jäänud see mitte karistuseta. Seekord Bond ei pagenud vaid läks hammustas kiuslikku vanaprouat tagumikust nii, et too üllatunult käuksatas ning aknalauale pages.
Tibuga Bond maid ei jaga vaid käib tal endiselt vaimustunud ilmel kannul nagu noor Skywalker Yodal. Tibu on sellest väga kimbatuses, kuid püüab iga hinna eest väärikuse säilitada. Vahel kakleb, vahel põgeneb, vahel lepib.
Ka Härra Tibu on hiljuti millestki taibanud, et Bond ei ole mööduv nähtus ja diivani jalutsikrundist kergekäpaliselt loobumine (a la "Persse, ma lä`n minema! või "Mina SELLISTEGA koos ei maga!") ei anna midagi muud kui, et siis tuleb rõõmus Bond, sõtkub meid natuke ja võtab ise krundi üle. Tibu kasutab nüüd iga juhust, et diivanil pikali visata ja on nõus mõne aja hambad ristis isegi Bondiga seljad koos magama. Bond on selle variandiga rõõmsalt päri. Mida elult veel tahta kui Yoda targa selja taga magada saab.:)

Lumi number kaks.

Lumi tuli maha öösel vastu pühapäeva. All oli ehmjas kiht õhkõrnu helbeid ja peal veidi lumeriisi. Maa "lume" all oli hoolimata paarist miinusest täitsa sula. Ilm oli ilus, pühapäeval vilkus karget sinist taevast ja kusagil lubati hommikupoole päikestki. Käisime tol aasta kõige lühemal päeval jõululõhna jaoks kuuseoksi toomas ja kutsusime Härra Tibu ka kaasa. Tore oli vaadata mida mets kassiga teeb - viimse kui norskeni tuttavale pehmele diivanipadjale kasvas külge palju pikki küüsi, millega ta mööda oksi ronis, hüppas ja "ma olen nii metsik, nii metsik" nägu tehes puid kratsis. Jube kohe!
Oli hea päev. Ning nagu juba esimesest lausest võib järeldada, ei õnnestunud mul ka sellel nädalavahetusel rohima minna.
Ööl vastu esmaspäeva tabas Harjumaad suurem lumesadu. Mis tõi kaasa kõik need jamad, mis lumega kaasnevad. Auto oli kaetud kümnesentimeetrise lumekihiga. Mis seal ikka, muudkui pikk hari pihku ja auto puhtaks. Saku valla lumekoristajad olid tasemel, tee kuni linnani oli puhtaks aetud, aga kohe ilmnes uus jama. Minu ees Sakust väljudes tudises üks sedaan edasi 60-ga ja paistis, et seda kiirust ületada tema enam ei julgenud. Passisin tükk aega sabas, enne kui mööda õnnestus minna. Hingasin just kergendatult kui lasketiiru poolt keeras linna poole teine tudi-tudi (sedakorda maastur), kes 80 alas 50-ga minu ees linna poole tossutama hakkas. No ma ei tea. Nõutuks tegi. Suvekummid?  Žakon podlosti? Kogenematud juhid? Ka mina olin aasta tagasi nullkogemustega juht, aga sedasi pole ma maanteel kunagi veninud.
Linnas ilmnes kolmas jama. Kõik tänavad olid puhtaks ajamata. Kui Pärnu maantee oli lödiks sõidetud (ilmselt sool), siis Järvevana tee ja Suur-Sõjamäe olid parimad saanikad. Hea libe, valge ja ühegi märgistuseta.