Head ajad, lumi sulab.:)

On päikesi, sula ja pakast vaheldumisi olnud ning mis peaasi, viimasel kahel nädalal vähemalt pool ikka päikest, päikest!:)
Nõnda, et valguse puudumise üle enam kurta ei saa...ja üldse millegi üle, sest head ajad on. Vahepeal tuli küll värsket lund peale, kuid see sulas tolle päeva õhtuks jälle ära ja kui öösiti on kaks kraadi sooja (nagu täna öösel) mis see lumi siis ikka tegema peaks. Peale sulamise, ma mõtlen.
Krookusepealsed ja võrkiirised on lume alt väljas, paraadpeenar ja kivilad ka, kuid eesaias on osad üksused veel lume all. Samuti ka see koht kus kasvab lumeroosipoeg. Oeh, küll tahaks seda esimest õit näha, mille ta jaanuarisula ajal välja kuulutas.
Eile imetlesin helmikpöörist ja kivila roomajaid. "Carameli" kollane rosett vaatas väljasulanud peenra otsast täiesti veatute värviliste lehtedega vastu. Teised on veel lume all.

Kivila roomajad `Black Scallop` ja tüümiani kollane sort.

Bond oli metsikult vaimustatud võimalusest õues koos promeneerida, kepsutas mis kole ja üritas peitust mängida. Bond on kuuse taga täitsa peidus.

Kuidas Oshima tarn suhtub kuus kuud lumevajutuse all olemisse, seda näeb tulevikus, kuid pehme talvega talvitus ta küll kenasti

Kohustuslik pilt talvisest lumekupust.:) Kohe tõstab ta pea.

Edasi oli palju puid ja lumi. Bond poseeris nii siin kui seal. Samas ei paista pildistamine talle eriti meeldivat.

Püüab pilgu kinnitada millegile, mis on vähem nõme kui objektiiv.

Saabki kohe ring täis ka. "Kas me lähme nüüd tuppa?"

Sel kevadel olen taimede tellimise koha pealt hillitsetud olnud. Vaid mõned unistuste hostad, mis õnnest veel puudu olid ja natuke neid kõige igerikumaid kivirikke. Selle hooaja motoks saab: tegeleda olemasolevate aarete ja aiakujundusega. Mis sellest kõigest tegelikult välja tuleb, eks see paista hiljem.
Vaibandus on mu üleni neelanud. Seoses uute värvikombinatsioonidega on nii palju uusi ideid pääs käima läinud, et hakka või vaikselt uut lund soovima, et saaks märtsikuu jagu veel kududa. :)

Kerge kapakuga kevade poole

Tervelt pool nädalat oli päikest. Palju ja võimas. Kesknädalal näitas termomeeter kuus kraadi sooja ja päikse käes ilmselt veel rohkem. Öösiti külmetab, kuid miinuskraadid on öökülmade tasemele jäänud.
Aed sulabvaikselt välja ja ei sula ka. Päiksepäevadel hakkas veidi kõhe, et kuidas siis nüüd järsku ja mis edasi saab jne. Kolm viimast pilvepäeva on kevadeilmelisele maailmale uut lumekirmet visanud.
Oshima tarn on lumest välja sulanud. Imeilus igihaljas taim, aga kuna ta on mul esimest aastat, siis kogemust temaga pole. Väike mure, et kas peaksin päikesepäevadel varjutama?
Lumi katab kõike suhteliselt ühtlaselt ja sellepärast ei ole mingeid õisi veel näha, ehkki talvine lumekupp peaks selliste ilmade peale juba elavnema ja lumeroos ka
Päeval on valgust juba päris pikalt ja vaibavabrik hakkas uue energiaga tööle. Teistmoodi värvid ja põnev on. Mõnes mõttes on huvitav teha midagi sellist, mida enne pole teinud. Muidu ma tavaliselt nii kiiresti ei koo. Kuna enne vaiba mahavõtmist üldmuljet ei näe, siis ongi nagu poole rohkem motivatsiooni uhada, et teada saada kas õnnestus või mitte. Kui õnnestus, siis on pealevaatamisel mõussen sees. Kui mitte, siis on lihtsalt triibud jne. Homme õhtul siis näeb...
Süsimusta Bondiga juhtub igasuguseid ehmatusi, sest mustal taustal on see loom täiesti nähtamatu. Eriti veel kui silmad ka kinni paneb.:)
Peremees leidis eile õhtuhämaras põrandalt Härra Tibu, kes kael õieli ja kimbatusilme näos kassipesasse jõllas. "No mis tipid siin, marss magama!" ja tõstis Tibu pikemata pessa. Sealt paiskus eetrisse seeria ähmis kurr-murr-nurrisid, oli palju musti ja valged käppi segamini ning lõpuks istusid pesas kaks unist kassi nagu öökullid ja pilgutasid silmi. Peremees oli Tibu magavale Bondile peale tõstnud. Kuna Tibu on vanem ja targem ning see paistab tal ka silmist välja, siis läks Bond varsti liikvele ja otsis endale uue magamiskoha.

Tormivarjus

Reedel oli päikest juba näha ja tunda. Veebruari kohta küll vähe ja ega väga veel ei soojenda ka kuid eriti sümpaatne on see valgustusfenomen - madalal asuv päikseketas keevitab pikalt läbi maja ja jõuab kööki, õilistades kord aastas külmkapi ust nagu iidse koobaspühamu puuslikku. Edasi on stsenaarium juba tuttav, taevaketas tõuseb kõrgemale ja hakkab asjalikuks. Kuu lõpus ei ole vaja enam kütta, sest päike paistab päeval toad soojaks ja teeäärte lumevaalud sulavad poriseks pitsiks. Väga palju selgeid taevaid ja tähiseid öid. Ilusad ajad on alanud või algavad mõne aja pärast...
...sest täna on torm. Tuul puhub nii tugevasti, et kui keegi plaaniks tagaaias puid lõhkuda, siis lendaks halud ise eesaeda. Nojah, vahevärav tuleks lahti teha...et muidu on see halukuhi seal taga kinni nagu rüsijää ja kellel seda veel...
Aga lendab, jah, õhus on igasuguseid asju täna, alates tagurpidi varestest ja lõpetades kaseraagudega. Aeg lendab ka, sest kolm vaba päeva kadusid nagu wuhhh.
Üldiselt häppi, sest esimene teistmoodi kirja proovivaip lõpusirgel ja uus kummut ka paigas. Mitte, et juhusliku vanamööbli wõluwägi kuidagi selle all kannatada oleks saanud, aga mööbel jaguneb siiski praktiliseks ja ebapraktiliseks. Ja pisikeses kirstus terve majapidamise palakaid hoida on korra mõrv. Niipaljukest kui seda vahel luua on õnnestunud. Aga sellest ei tahtnud ma rääkida.
Lugesin eesti rüütliromaani "Aloise" (Eve Laur). Oli ajaloolise romaanina usutav, huvitav ja põhjalik...kuigi kohati ohtrate tüüpilise naisteka tunnustega (isssand, mida ta ometi teeb! härra, ärge tehke!), aga kuna tagakaanel oli täitsa ausalt välja öeldud, et tegemist rüütliromaaniga, siis selle kallal ei tohiks väga igiseda, sest stiilikäsitluse koha pealt on kõik vinks-vonks. Ja süzhee pisut heitliku laadi annab ka sinna alla kirjutada.
Teisalt jälle köidab lugu üleni. Ja päris kindlasti ei lõpe raamat pulmadega. Vastuoluline ja huvitav lugemine.
Välja arvatud üks tõik: kuningatütar, kes on pimedal keskajal 21 aasta vanuseks elanud, kes võib laupäeviti lossiõues pidutsevaid sõjasulaseid kuulda, kes mõõkleb, peab jahti ja ratsutab nagu mees...kuid ei tea mitmete eluliste käibel olevate sõnade tähendust ja vist sedagi kust tulevad kutsikad ja üldse. See tundus olevat natuke ebareaalne. Aga kui teisalt jälle mõelda, et rüütliromaan, siis, mis seal ikka. Stiil.

Kius

Härra Tibu laias täiega. Ajas laua pealt asju maha, käis kitse hüppamas ja kraapis diivanit. Vahel lihtsalt ON mõni päev selline kus kass on kiuslik. Sa lausa näed kuidas talle on tulikirjas näkku kirjutatud "Mul ei ole mittesittagi teha ja sa oled NII nõme oma raamatuga ja üldse ka!"
Ma ei teinud välja. Paljugi mis. Üldiselt on sedasi, et kui oled paar korda sussiga visanud, siis rahuneb  maha ja läheb magama. Ja raamat just alles hakkas huvitavaks minema. Mõlemad sussid olid juba minema vuhisenud kui jälle midagi kummutilt põrandale lendas, mida kuradit! "TIBUUU!"
Võidurõõmus irve näol, kaapis pahategija nurrukrooksatusega teisele korrusele "Jesjes, püüa mind!"
Kui ma juba nii ülbelt raamatu küljest lahti olen tõmmatud, siis on jaht ka. Jaht lõppes natuke tolmuse ja lõõtsutava karviku kättesaamisega materjalikastide vahelt, sest ega neid peidukohti väga palju olegi. Tassisin pungsilmse saagi kõvas haardes alla, panin ilusti küljetsi sülle istuma ja küsisin "Nooooh, tupsuKENE?" Härra Tibu teadis, et on kaotanud ja süles istumist ta ka ei salli. Ja seda kumba käes jäme ots oli, seda teadis ta ka.
Härra Tibu keeras oma pead nagu öökull ja vaatas mulle pikalt otse silma sisse "SSSINA! Sa kiusad VÄIkest KAItsetut looma kes on sinust sada korda väiksem! Paned SÜLLE istuma! SIGA, selline!" Ta oli ikka tõsiselt tige. No, muidugi tegi nalja. Üritasin naeru pugisedes vihast isandat maha rahustada, tõstsin sülest diivanile ja puha. Au riismed. Sasisin kasukat, kõrvu, tegin pika pai - ei midagi. Ja kui ta siis pääses...Pika volksuga põrandale ja otsemaid Proua Murile turja nagu kalkunikull. Oma ema ikka mõistab...sest vanaproua ei ütle kunagi ära heast võimalusest natuke kakelda. Peale korralikku lamenti oli rahu jälle majas, veeti nurrujoru, poleeriti karva ja kobiti magama. Eeh, kassid...

Väljas on veebruar täna...

Kuidagi kogemata ja märkamatult see juhtus, aga nüüd on käes. Veebruar. Mõnus.:)
Ei mingit hunditalve. Terve esimese veebruari päeva solises ja tilkus maja ümber nii kõvasti, et õhtul ajasime vatid selga ja läksime hilja õhtul aleviku tühjadele tänavatele kevadet nuusutama. Mis siis, et libakevade ja pole päris, aga lõhnas täiega sulanud maa ja lume järele. Ja kõik need miljonid vihmapiisakellad pimeduses langemas, kukkumas, potsatamas, helisemas. Härra Tibu lõi saba selga ja traavis kogu jalutuskäigu aja kaasas nagu koer. Ei mitte päris kõrval vaid hekke mööda ja varjepidi nagu mingi salaloom. Nii et kui keegi tänaval vastu tuli, siis ei osanud ta aimatagi et me tegelikult kolmekesi oleme. See oli omaette vaatepilt kuidas see väike seiklusjanune hing rõõmukrooksatusega üle lumede lendas, meid väravaalustes varitses ja viimaks üsna pailt päris kõrval sörkis nagu daemon.
Millalgi öösel hääbus õues vihmapiiskade helin ja maad võttis vaikus. Ülalt hakkas langema laia hääletut lund ja hommikul on kogu maailm veebruari vääriline - lumivalge. Ja kui mujalmaal tuleb tihti härmatist ette, siis meil on see sellel talvel juba teine õrnsadu, see kus õhkkerge lumi igale poole lausa müstilistes kogustes tasakaalu püsima jääb. Kuigi ilmselt mitte kauaks, sest kraadiklaas näitab miinus 0,9.
Hoolimata pilvistest taevastest on mõnusalt valge ja talveunel on vist lõpp peal. Avasin eile vaibavabriku. Täitsa hea oli üle hulga aja.

Külm

Ei saa muidugi märkimata jätta, et viimase viie päeva hommikused temperatuurid on olnud miinus 8 kuni miinus neli.
Lugesin eelmise aasta märkmeid ja sääl on ülesse tähendatud kuidas taevalised jaanuari teises pooles ligi kolm nädalat külma väntavad (ja kui kole see kõik on). Aga sedasi alla kümne miinuskraadi pole väga viga. Talv ikkagi.
Nädalavahetusel oli plaanis alustada ühe pikema projektiga - taimesildid. Mind on surmani ära tüüdanud need valged taimelipikud, mis pole kuigi dekoratiivsed ja mida nii külm kui kassid üksteise võidu maast välja armastavad sikutada. Lisaks veel vildikatõmmekad kus waterproof on osutunud ebawaterproofiks. Ja kevadel lebab siis peenras pealsete vahel selili ja näoli erinevaid taimelipikuid, millel mõnel on kiri ja mõnel ei ole. Alustasin tasapisi, kiiret kuskile pole. Esimesena said kirjaga kivi endale mõned hostad. Juba seegi oli paras nikerdamine ja siis said ka sobivad kivid otsa.
Pühapäevaks lubati lumesadu, aga meil pole helvestki tulnud. On nigu on.

Vaikselt kevade poole lohisedes.

Õnneks võrdlemisi pehmes kliimas. Ei ole olnud mõrtsukalikke pakaselisi talveöid ega lund, mis iga päev maniakaalselt sajab...kuni on suuni. Mäletame veel paari sellist talve, mäletame... 
 Eelmine "suurlumi" on moodustanud mõningates kohtades kohmetanud määrdunud hangi, mis ajapikka aina madalamaks ja tihedamaks vajunud, sest sajule järgnesid pikad sulad.
Ikka miinus 1 kuni pluss 2. Vahel sadas öösiti ka vatiteki paksuse jagu uut valget juurde, aga see on olnud üsna vabandava moega ja kohe ka ära sulanud. Aias olen strateegilistesse kohtadesse vahel kuhjakese kühveldanud, kuid mõnes kohas on peenrad päris lumevabad.
Viimane aeg on kanada kuused ära varjutada, sest päike juba soojendab ja Conica on talvepäikse suhtes eriti õrnake.
Teise asjana on plaan lumevabast kivipeenrast üles otsida mõned tumedad lapikud veerised ja Köögikata moodi ilusate taimesiltidega ükskord ometi algust teha. Talvel on selleks aega. Ega korraga palju ei teekski, näiteks ainult hostadele. Ohjah, värvgi on valmis varutud juba tükk aega, aga mitte ei saa ree peale.:)