Sirelid

Eile hommikul läksin tööle paksu jopega, aga tagasi oleks tahtnud tulla lehvivas sitsis, õlgkübaraga ja rannasandaalides. Ja üldse. Eile algas siis justnagu see päris suvi. Sirelid õitsevad METSIKULT! Õhtune ja hommikune jahedam õhk toob esile aroomid. Kui hommikul unesegasena rõduukse avad, saad nagu kaikaga - sirel, õunapuu, kuldsõstar, kevadfloks ja muu mudru veel lisaks. Nüüüüüüühh!
Kummaline, et ma pole varem niimoodi sireleid kontekstist välja noppinud...nad on kuidagi märkamatult ära õitsenud, aga tänavu...Mine või lolliks!
Sirelite koha pealt saaks meie aeda veel täiendada. Kuuri kõrval on näiteks veel täiesti tühi koht.:)
Pokumees käis mesilas ja tuli tagasi kummalise kastiga. Õigemini oli kummaline kasti sisu. Mesilas on maad võtnud sülemlemismeeleolu ja paarist tarust, mis kõige rohkem endale emakuppe olid ehitanud, võttis mesinik ära paar kärge mesilastega ja pani need sülemikasti kokku. Moodustas kahest pereosast uue pere. Kogemata oli kaasa tulnud ka noor viljastumata ema, seda parem. Ema sai endale valge täpi pihikule, mummidele saputati peale veidi nektarit ja tõsteti nad ajutisse tarru kohanema. Nüüd läks lahti tore jagelemine. Magusaine mõjub mesilastele nagu kassile palderjan ja nektarine mesilane ei ole ealeski enam võimeline kedagi ära torkama. Lihtsalt sellepärast, et nii maitsev ja lõhnav ja kõik kleebib ja lõpuks hakkavad kõik koos koristama nagu üks pere. Kuigi on täitsa eri värvi. Veidi ikka tiriti üksteist karvust ka, tuldi lausa välja astmelauale vastakuti taaruma ja rinda pistma, aga sedasi leebelt, moe pärast, ühtegi laipa näha ei olnud.
Kaks päeva veel suvepuhkuseni. Jee!:)

Põnev kevad enne põnevat suve

Vähemasti selles aias küll.:)
Täna avas esimese niruvõitu, aga väga ilusa, apelsinikarva õie Middendorfi päevaliilia. Lähipäevil puhkeb sinine varane iiris, kelle nime ma ei ole ikka veel teada saanud. Arendsi kivirikud on imekaunid - iga varrekese otsas üks õis ja tervel mättal mitusada. Valged, roosad ja punased mättad teiste vahel. Nii võimsad pole nad kunagi olnud.
Täidisõieline lumivalge hanerohi on täies ilus, tema kõrval roosatab Sieboldi priimula ja kolmandana kaunistab triot lavendelsinine kevadfloks `Blue Perfume`. Roosilõhnaline kuldjuur nende ligidal näitab veel kollast, kuid on paraku juba ära õitsenud.
Põõsasroos `Maiden`s Blush` päiksepeenras on täpselt seda nägu, et talle on see koht nüüd meeldima hakanud. Uued noored võimsad oksad küünituvad igasse ilmakaarde.
Jaapani kerrial on õienupud peal. Huvitav, kas ühekordne või topeltõieline õis?
Ja terve rida liiliaid ning päevaliiliaid - valgeid, roosasid, kollaseid, kes enamus sellel suvel ka õit näitavad. `Bela Lugosi`peaks olema sinine. Peaaegu sinine.:)
Tõepoolest, väga põnev suvi tulekul.

Kogu tõde priimulatest

Kuna ma ei tunne ennast priimulate osas eriti kodus olevat ja netis on ka ette volksanud üsna äraspidi nimetusi, siis pakun lugemiseks hea loo priimulatest, mille täna leidsin ja kus peaks olema kõik kenasti paika pandud.
Artikkel asub siin:
http://seemnemaailm.ee/articles/index.php?GID=104

Päevad pole vennad

Vahel on tööl niisugune "jõusaal", et õhtul kisub aeda nokitsema küll, aga lihtsalt ei jaksa. Ja ega ma siis punnita ka. Sest aed ei pea olema kohustus, paine, mure vaid koht kuhu ennast suvalisel ajal võib laadima minna. Ka rohides ja kaevates, sest igal teol on tagajärg ja aias näed oma "ökoloogilisi või mõnevõrra vähem ökoloogilisi" jalajälgi sümpaatselt ruttu. Ei pea ootama aastaid (nagu laste puhul, näiteks:).
Eile käisid lapsed "puhhiks". See tähendab seda, et nad helistavad kuskilt poole tee pealt, et kle, me tuleme ja kas teil midagi head süüa ka on ja siis tulevad ja teevad köögis puhta töö. Tegelikult on see selline vana ja tore komme kus mugimise käigus räägitakse ära ka igasugu muidujutud, mured ja uudised.
Omal ajal sai endi vanemate juures niimoodi "puhhiks" käidud ja ma mäletan, et mitte ei suutnud ära imestada, et kuidas inimestel MOOS (!) niimoodi nädalate viisi külmkapis vedeleb ja keegi ei söö. Veel uskumatum oli, et neil leidus mõnikord isegi eelmise aasta moosi.:)
Huvitav oleks teada, kas vanemad ka omal ajal "puhhiks" käisid? Igal juhul kui käisidki, vaikivad nad sellest väärikalt.
Kevad on olnud armuline - kenasti vihma, parajalt päikest ja ei ühtegi koledat öökülma. Õunapuud õitsevad ja kuna eelmine aasta oli keskmisest vähem viljakas õunaaasta, siis peaks sel aastal olema õunauputus. Saame näha.
Vihmaga mitte koonerdamise tulemusel on põlised kuivalembesed kiviktaimlataimed (mägisibulad)punsunud äratundmatuseni suureks ja ma olen tõsiselt kahtlema löönud nende kuivalembuses. Äkki peaks kõdusõnnikut ka pakkuma?:)
Ainuke, kellel pole minu aias hea, on leviisia. Mitte ei saa aru mis ta tahab. Ok, kivipragu, kas tõesti pean ma ta mingisse prakku toppima, et ta õitsema hakkaks?

Lavendel PEAB aias olema

Täitsin killustikku uuristatud uue peenra lõplikult mullaga ja tõin sinna kõik need, kes ei armasta, et neile vagunitäis lund korraga pähe kukub. Nurka läks katuselaviinist sandistatud (kuid vitaalne ja väga ilusa juurega) amuuri sirel, tema kõrvale talve poolt pilbastatud harilik ebajasmiin (topeltõieline) ja seni murus kiratsenud põõsasmaran `Lovely Pink`, kellele kõik kogu aeg kogemata peale astusid. Ning vahevärava kõrval on nüüd kolm aktiniidiapojukest. Kaks emast ja üks isane. Järgmine aasta tahaks mõnda juba õitsemas näha. Panin kõigile dopinguks ka kõdusõnnikut ja noorte võsude järgi otsustades peaks elu mürinal jälle käima minema.
Tipin juba teist päeva aias ringi umbes kümnekonna kiviktaimlataimega, keda pole kuskile panna. Loobuda ka ei taha. Nõmmenelk `Brilliant`, säbar kurereha, talikrüsanteemid, Forsteri kukehari, liiv-mägisibulad, roomav metsvits `Aurea`, kadakkaer jne Kuskile peab rajama väikese riba kiviktaimlat, aga kuhu?
Kare deutsia on väga hästi kodunenud, samuti oli rõõm vaadata ka kolmandat talve talvitunud ja heas konditsioonis oma seemnest kasvatatud lavendlipuhmaid. Viimaks ometi!
Peale korrapäraselt iga talv hukkunud poe omi. Vist lausa neljal talvel järjest. Nu ma olen järjekindel ka.:) Lavendel PEAB aias olema.

Niisugune ilus nõges

Aed muutub iga nädalaga.
Esimesed imetlusobjektid peale lund olid lumikellukesed ja lumekupud. Edasi juba kevadkrookused, siis taevassinine lopsakas sinilillepuhmik ja valges pitsivahus brunnera Mr. Morse. Peale seda sai imetletud nartsisse, nüüd on juba teist nädalat aia kõige netim lill täpiline iminõges `Beacon Silver`. Kummalisel kombel ei ole ta aga üldse fotogeeniline. Peenral laiutab ideaalselt jaotunud ja kompositsiooni mõttes absoluutselt valmis kunstiteos, imelised värvid, kastepiisad hõbedastel lehtedel, õite roosa mahedad varjundid, kuid fotokasse salvestub lihtsalt üks taim. Lill, noh. Näe, isegi õitseb ja. Aru ma ei taipa, miks see roosa mõussen kõik pildi peale ei jää.

Peale äikest

Noh, loomulikult oli kõik väga märg ja ma ei käinudki üldse aias. Selle asemel "kugistasin" eilse õhtuga ühe raamatu. See polnud isegi üldsegi mitte hea, aga lugemisnälg oli vahepealse paastumisega nii suureks läinud, et selleks otstarbeks kõlbas see gootilike sugemetega viktoriaanlik softõudukas küll (irw:).
Raamatukogust toodud viie kilo hulgas oli ka viisakaid raamatuid, aga küll ma jõuan nendeni ka.
Täna hakkan asjalikuks. Lähen istutan roosi maha ja üldse.
Peale äikest on hostad 5 cm pikemad ja kõik uusistutused on toibunud. Eriti hea meel oli mul kirjude lehtedega hariliku kopsurohu üle, kes hoolimata ohtrast kastmisest seniajani minestanult maas lebas. Ma arvan, et vihmas on asju, mida kastmisega lihtsalt ei korva.
Vaatasin õhtul aknast Härra Tibu ja Pätu seltsielu. See on hästi omapärane, vaikne ja asjalik ringi kulgemine.:)
Kumbki teab isegi selja taha vaatamata kus teine asub, koos nuusitakse tühje tarukaste, siis hüppab Härra Tibu kastilt maha ja läheb teeb kuuritrepile lõuaga pai, Pätu judistab seljanahka ja kükitab trepile kössutama. Tibu kargab ka trepile ja kössutab teise otsa. Sealt vaatavad mehed tükk aega ilma. Noh, kuidas rohulibled liiguvad ja kuidas kärbes mööda lendab jne. Proua Muri hoiab poistel suhteliselt pungis ja kadeda silmaga terrassilt pilgu peal. Misse siis olgu! Aga külalise kühmus kuju on nii palju nähtud ja nii tuttav, et Muri ei viitsi lamenti lööma minna. Ääh, pohlad! Ja Muri paneb pea käppadele.