Kuna seni sai laiahaardelise õieimetluse käigus muudest kultuuridest täiesti sirgelt mööda vaadatud, siis otsustasin eile selle vea parandada. Ämbris ootab kümme ilusat aedmaasikataime, et ma neile peenra teeksin. Vist olen ka välja mõelnud kuhu ja mil moel. Väike aiaruum paneb ajusid liigutama. Jaapanlastel on vähemalt meri, kust maad juurde võtta, mul pole sedagi.:)
Vertikaalhaljastust ja potipõllundust ei ole veel proovinud, aga viimasele tasuks edaspidi ehk küll mõelda.:)
Kuhu areneb nii liigirikas aed? Või reguleerime küsimuse natuke täpsemaks: milline võiks see olla viie aasta pärast?
Ma arvan, et viie aasta pärast on jäänud alles palju liiliaid, palju iiriseid ja pooled praegustest hostadest on vahetunud mõne eriti imelise vastu. Taksonite arvu poolest on neid kindlasti kolmandiku võrra vähem kui praegu. Sama lugu on ka paljude pisinaljakate imelilledega. Paika jäävad need, kellest saab hõlpsalt ja kiiresti ehitada maastikke, need, kelle omadused võimaldavad aiapildi kevadest sügiseni esteetiliselt nauditavaks muuta ja siis tulevad need, kes pole välimuselt üldse midagi erilist, aga kelle suhtes aednikul on emotsionaalne kiiks. Muide, hoolimata nappivast peenrapinnast on igas aias niisuguseid. Kaine mõistus ütleb, et no kuule, pead sa selle mõttetu pässakaga üldse jamama, veel enam, et ta ei suvatse sul isegi korralikult kasvada mitte. Moosesepõõsast räägime praegu siis, eksole.:)
Tuhkur enelas ja nipponi enelas on suureks kasvanud ja laiutavad korralikult, õnneks saab neid kärpimisega vaos hoida. Jaapani ja amuuri sirel on ca kolme meetri kõrgused ja õitsevad iga suvi võimsalt. Mõlemad õunapuud on sama kõrged ja kannavad nii palju õunu, et oma pere vajadused katab ära. Vaheaial lösutav aktiniidia kannab marju, kuid oma massi tõttu vajab ta tõhusamat tuge kui on traataed.
Pargiroosid laiutavad päiksepeenras koos puispojengi ja kareda deutsiaga, kellest on saanud tõsine kuhik.
Kuusehekk on valmis. Kuid vajab kaks kuni kolm korda aastas pügamist.
Kuuseheki kõrval troonib topeltõieline ebajasmiin. Õitseajal on ta muljetavaldav nähtus.
Istutusalad on paigas. Vahelduvad vaid mõned äraproovimata uustulnukad püsilillede hulgast, aga labor on üsna kokku kuivanud. Flokse pole juurde tulnud, päevaliiliaid ka mitte. Mõned sordid on vahetunud ja see on ka kõik.
Millegipärast kipub tagaia murus kangastuma ka üks punase sõstra põõsas...nu mina ei tia.:)
Tuesday, August 30, 2011
Monday, August 29, 2011
Suvelõpumesi
Sel sügisel tuli päris mitu uue ja huvitava maitsega mett:
Kui suvemesi augusti alguses välja võetakse, siis jääb mõni nädal vahet ja algab perede talveks koondamine. Selle paari-kolme nädalaga neid huvitava maitsega meesid tehaksegi. Eristada võis vedelat, tumedat, aromaatset ja pisut hapuka maitsega lehemett, siis mett, mis on samuti vedel ja tume kuid maitseb ja lõhnab suurte lopsakate krellroosade kujutluslillede järele (nimetet ambroosiat tuli üleeelmine sügis ka koduaia mesipuust)ja mul pole halli aimugi, mis võiks augustis sellistes kogustes õitseda, et tollelt võiks sedasi hulgi nektarit tarusse tassida.
Kolmas mesi on ilmselt kanarbikumesi. See istus kenasti ja tihkelt kärjekannudes ja ainult muigas meie ponnistuste peale teda sealt välja saada. Paistab, et mummid saavad mõned eriti jonnaka meega kärjed talveks tarru tagasi. Äärmiselt viskoosne ja mittevoolav nähtus. Noh...ja kui aus olla, siis olen kanarbikumett maitsnud ja tõepoolest, tal on kanarbikumaitse...nagu võilillemeel on võilillemaitse, pärnameel on pärnaõiemaitse ja ristikumeel ristikuõite mekk, aga kõik need teised meed on kanarbiku omast paremad. Ja pealegi ei istu kärjekannus kinni nagu näts.
Õnneks ei olnud seda palju. Mummidel ka väike vaheldus siirupisööda sekka.:)
Ülejäänud jutt võiks kuuluda rubriiki "Kummist aed"...sest ma istutasin meie aia ligi 450-le sordile-liigile lisaks maha veel kaks õunapuud. Vaheõues on "Talvenauding" ja aia ääres "Krügeri Tuviõun". Tegelikult on mõlemal puul veidi ka rohekardina rolli...muidugi siis kui nad suuremaks kasvavad.
On esimene pisut jahedam päev. Õues on 18,5 kraadi, hoovihm ja jahe tuul.
Kui suvemesi augusti alguses välja võetakse, siis jääb mõni nädal vahet ja algab perede talveks koondamine. Selle paari-kolme nädalaga neid huvitava maitsega meesid tehaksegi. Eristada võis vedelat, tumedat, aromaatset ja pisut hapuka maitsega lehemett, siis mett, mis on samuti vedel ja tume kuid maitseb ja lõhnab suurte lopsakate krellroosade kujutluslillede järele (nimetet ambroosiat tuli üleeelmine sügis ka koduaia mesipuust)ja mul pole halli aimugi, mis võiks augustis sellistes kogustes õitseda, et tollelt võiks sedasi hulgi nektarit tarusse tassida.
Kolmas mesi on ilmselt kanarbikumesi. See istus kenasti ja tihkelt kärjekannudes ja ainult muigas meie ponnistuste peale teda sealt välja saada. Paistab, et mummid saavad mõned eriti jonnaka meega kärjed talveks tarru tagasi. Äärmiselt viskoosne ja mittevoolav nähtus. Noh...ja kui aus olla, siis olen kanarbikumett maitsnud ja tõepoolest, tal on kanarbikumaitse...nagu võilillemeel on võilillemaitse, pärnameel on pärnaõiemaitse ja ristikumeel ristikuõite mekk, aga kõik need teised meed on kanarbiku omast paremad. Ja pealegi ei istu kärjekannus kinni nagu näts.
Õnneks ei olnud seda palju. Mummidel ka väike vaheldus siirupisööda sekka.:)
Ülejäänud jutt võiks kuuluda rubriiki "Kummist aed"...sest ma istutasin meie aia ligi 450-le sordile-liigile lisaks maha veel kaks õunapuud. Vaheõues on "Talvenauding" ja aia ääres "Krügeri Tuviõun". Tegelikult on mõlemal puul veidi ka rohekardina rolli...muidugi siis kui nad suuremaks kasvavad.
On esimene pisut jahedam päev. Õues on 18,5 kraadi, hoovihm ja jahe tuul.
Saturday, August 27, 2011
Pikk päev, ehk kuidas kasse võimlema panna:)
Laekusin täna õhtul veidi enne videvikku. Tagaaia pikast rohust sörkis päevavalgele (paljukest seda valget enam oli) valjult näugudes Härra Tibu ja oleks suurest rõõmust mulle peaaegu kaela karanud. Proua Muri ei raisanud aega ning kangutas juba agaralt rõduukse juures (aga tuleb see jee lahti kui seestpoolt riivis on:) ja mõlemi veidi rabeda oleku järgi paistis, et näugamitel oli täna vist lõuna vahele jäänud. Midagi polnud parata, tuli ära oodata, millal iiveldamapanevalt aeglane mina ratta ära pani ja...siis kusse võti nüüd jäi ja...oi, kompsud ka jne...aga nemad olid JUBA VIIMASED KOLM TUNDI TÄIESTI NÄLJASELT TÄIESTI KANNATAMATULT OODANUD...ja nüüd tuleb SEE ja kukub uimerdama! Vahel ma imetlen nende kannatust, tõepoolest.:)
Kuni ma asju ära panin, tammusid kassid köögis, tegid kasskaheksaid ja sirutasid ükshaaval oma tagumisi koibi välja (uus trend oli see, et nüüd juba esimesi ka). Vahepeal lausa täitsa sünkroonis. Seda kassiballetti oli megalahe vaadata, kuid liiga kaua nende kannatust proovile panna kah ei tahtnud ja nad said oma doosi konservi kätte. Eelpool juhtunust loo moraal: Kui teatud ühtlaste ajavahemike tagant kassidele konservi ei manustata, siis on nad võimelised isegi natuke iluvõimlema.:)
Muidu on nagu mesiniku kodus ikka: kohvitassi alla on kleepunud tükike propolist, pliidil keeb siirupipott, kärjekastide virn levitab mõnusat mesipuulõhna ja viimane laar mett on veel mesilast tulemata.
Söötmist alustada on veel vara, aga sellise koguse juures pole paha natuke varem mõned pütid talvesööta valmis keeta. Hea pärast nurgast võtta.
Keegi hea inimene arvas kommentaaris, et suvine mõistatus ühes Saku aias (madal ilupõõsas, kitsad hallid lehed, kujult ja suuruselt floksi õit meenutav roosa lõhnav õis) võiks olla Alberti kuslapuu. Olen vihje eest väga tänulik.:)
Googlest esilemanatud fotodel olevate Alberti kuslapuude õied olid ühel pildil tõepoolest väga sarnased suvel reaalis nähtule.
Kuni ma asju ära panin, tammusid kassid köögis, tegid kasskaheksaid ja sirutasid ükshaaval oma tagumisi koibi välja (uus trend oli see, et nüüd juba esimesi ka). Vahepeal lausa täitsa sünkroonis. Seda kassiballetti oli megalahe vaadata, kuid liiga kaua nende kannatust proovile panna kah ei tahtnud ja nad said oma doosi konservi kätte. Eelpool juhtunust loo moraal: Kui teatud ühtlaste ajavahemike tagant kassidele konservi ei manustata, siis on nad võimelised isegi natuke iluvõimlema.:)
Muidu on nagu mesiniku kodus ikka: kohvitassi alla on kleepunud tükike propolist, pliidil keeb siirupipott, kärjekastide virn levitab mõnusat mesipuulõhna ja viimane laar mett on veel mesilast tulemata.
Söötmist alustada on veel vara, aga sellise koguse juures pole paha natuke varem mõned pütid talvesööta valmis keeta. Hea pärast nurgast võtta.
Keegi hea inimene arvas kommentaaris, et suvine mõistatus ühes Saku aias (madal ilupõõsas, kitsad hallid lehed, kujult ja suuruselt floksi õit meenutav roosa lõhnav õis) võiks olla Alberti kuslapuu. Olen vihje eest väga tänulik.:)
Googlest esilemanatud fotodel olevate Alberti kuslapuude õied olid ühel pildil tõepoolest väga sarnased suvel reaalis nähtule.
Thursday, August 25, 2011
Hetkeks maha istudes...
Hullult töised nädalad, pole aega raamatutki lugeda, telekast rääkimata.:)
Muude tatsumiste käigus jõudsin ka aianurgas kõrguva topeltõielise ruuge päevaliilia juurde ja mis ma näen! Kui esimesed õied olid viletsad ja väga ebamäärases ulatuses "topelt", siis need, mis praegu välja pandud, on tõeliselt imetlusväärt. Pealegi on õisi väga rikkalikult.
Braavo!
Haha, tasub vaid aias kõndides korra mõelda, et kaevad mõne isendi üles ja saadad komposti kui tema juba sebib endale kõik mis rahulikuks eluks vaja. :)
Paraku, kõigile vist ühed ja samad asjad ei mõju. Kuidas küll leviisiat õitsema saada?
Nüüd on uus koht graniitkivide vahel ja kuiv ja päiksene ja puha. No mida veel?
Ja moosesepõõsaste keelt ma kah ei oska. Nüüd panin punase taimest ja valge seemnetest. Eks näis...Jälle kevadel ootamisrõõm, et kas see katse õnnestus.
Eriti kurjale perele pani mesinik käpa lõpuks peale. Just kõige libedamalt see ei läinud ja pusklemist oli kõvasti, aga nüüd lõrisevad nad eile õhtust saadik kastis ja ootavad mesilasse sõitu. Head meekorjajad, aga kurjad kui kuradid.
Aga nüüd jälle mett vurritama, sest on perede koondamise aeg.
Muude tatsumiste käigus jõudsin ka aianurgas kõrguva topeltõielise ruuge päevaliilia juurde ja mis ma näen! Kui esimesed õied olid viletsad ja väga ebamäärases ulatuses "topelt", siis need, mis praegu välja pandud, on tõeliselt imetlusväärt. Pealegi on õisi väga rikkalikult.
Braavo!
Haha, tasub vaid aias kõndides korra mõelda, et kaevad mõne isendi üles ja saadad komposti kui tema juba sebib endale kõik mis rahulikuks eluks vaja. :)
Paraku, kõigile vist ühed ja samad asjad ei mõju. Kuidas küll leviisiat õitsema saada?
Nüüd on uus koht graniitkivide vahel ja kuiv ja päiksene ja puha. No mida veel?
Ja moosesepõõsaste keelt ma kah ei oska. Nüüd panin punase taimest ja valge seemnetest. Eks näis...Jälle kevadel ootamisrõõm, et kas see katse õnnestus.
Eriti kurjale perele pani mesinik käpa lõpuks peale. Just kõige libedamalt see ei läinud ja pusklemist oli kõvasti, aga nüüd lõrisevad nad eile õhtust saadik kastis ja ootavad mesilasse sõitu. Head meekorjajad, aga kurjad kui kuradid.
Aga nüüd jälle mett vurritama, sest on perede koondamise aeg.
Tuesday, August 23, 2011
Uued teadmised mesilaste kohta
Ma olen vahel mõelnud, et kui hea korjeinstinktiga pere korjab kõik kärjed mett täis ja kui üldse enam kuskile enam panna ei ole, siis mida nad teevad?
Saingi vastuse ka: nad ehitavad kaanetatud meekärjele lihtsalt uue kärjekannukorruse peale ja korjavad selle ka mett täis ja kaanetavad ära. Osad kannud on pii-ikad, pikad, osadel vahast vahesein vahel. Seda muidugi selisel puhul kui kärgede vahe on juhuslik, ega pole liistudega normeeritud.
Nojah ja seda mida teevad mesilased, kelle taruga on 30 km mööda Harjumaa teid sõidetud ja siis veel viimased 200 meetrit mööda eriti auklikku teed põmps-põmps-põmps...
Üldiselt...täna täheldasin täiesti kahte täiesti eriliiki käitumist. Ühed imbusid peale taru avamist välja ja alustasid rahumeelselt looduse imetlemist, teised purskusid raevust violetsetena tarusuust nagu halb unenägu. See on talvel, kui mõtled, et kas poleks tore ka ise mesilasekarjuseks hakata? Haha! Jooksu pealt tuleb igasugu naljakaid asju meelde, mida kõik mõeldud ja öeldud.:)
Saingi vastuse ka: nad ehitavad kaanetatud meekärjele lihtsalt uue kärjekannukorruse peale ja korjavad selle ka mett täis ja kaanetavad ära. Osad kannud on pii-ikad, pikad, osadel vahast vahesein vahel. Seda muidugi selisel puhul kui kärgede vahe on juhuslik, ega pole liistudega normeeritud.
Nojah ja seda mida teevad mesilased, kelle taruga on 30 km mööda Harjumaa teid sõidetud ja siis veel viimased 200 meetrit mööda eriti auklikku teed põmps-põmps-põmps...
Üldiselt...täna täheldasin täiesti kahte täiesti eriliiki käitumist. Ühed imbusid peale taru avamist välja ja alustasid rahumeelselt looduse imetlemist, teised purskusid raevust violetsetena tarusuust nagu halb unenägu. See on talvel, kui mõtled, et kas poleks tore ka ise mesilasekarjuseks hakata? Haha! Jooksu pealt tuleb igasugu naljakaid asju meelde, mida kõik mõeldud ja öeldud.:)
Augustilõpu kiirrong
Päevad lausa vuhisevad mööda.
Mesi, mesilased, vurr, purgid jne. Tali on tulekul.
Kohe lisandub uus artikkel - siirup, mesilaste talvesööt.
Aias on jahe vaikelu. Sügisheleenium, tuure koguv aniisi-hiidiisop, angervaks-raudrohi, `Helmi Puur`, täies ilus hiina astilbe, sügisene emajuur, hääbuvad liatrised, lillhernes, viimased päevaliiliate õied ja mõni hilisem hosta. Äädikapuu all õitseb tasakesi imelise õiega kõreliilia nagu mõni eksootiline orhidee. Maastikul on hinda läinud värviliste lehtedega taimed - säravkollane `Sun Power`, helmikpöörised ja `Orange Marmalade`. Esimesi õisi avab särav päevakübar. Must mumm ja kollased keelõied, nii lihtne ja ilus. Madalad astrid ei ole veel õitsema hakanud - iga aasta see vana jama, et kas üldse jõutakse õisi avada selle meie sigalühikese suve jooksul.
Ja üks tore avastus - meie viinapuu nimi on `Sukribe` ja ta on maastikul kasvatatavatest üks parimaid. Selles mõttes, et vintske, haiguskindel ja hoolimata meie sitast kliimast nõus ka marju andma.
Nägin eile, milline taimeparadiis võib olla ühel vana lauda asemel. Oeh!
Puhas kõdusõnnik ja tuule eest kaitsvad kivimüürid. Viin sinna täna ühe viinamarjavõsu, lihtsalt huvi pärast...näis, mis saagid selle koha pealt võiks välja võluda.:)
Verandal pakutakse täna kohvi kõrvale jälle ühte väikest verist vaatepilti....mis oleks siis komplekt soolikatest ja vaikesest nööpsilmakestega molukesest. Hmh...ja kui ma hästi järele mõtlen, siis meenub mulle tõesti, et millegiga loobiti öösel vastu akent. Eeehh, Härra Tibu, on Teil alles harrastused.:)
Mesi, mesilased, vurr, purgid jne. Tali on tulekul.
Kohe lisandub uus artikkel - siirup, mesilaste talvesööt.
Aias on jahe vaikelu. Sügisheleenium, tuure koguv aniisi-hiidiisop, angervaks-raudrohi, `Helmi Puur`, täies ilus hiina astilbe, sügisene emajuur, hääbuvad liatrised, lillhernes, viimased päevaliiliate õied ja mõni hilisem hosta. Äädikapuu all õitseb tasakesi imelise õiega kõreliilia nagu mõni eksootiline orhidee. Maastikul on hinda läinud värviliste lehtedega taimed - säravkollane `Sun Power`, helmikpöörised ja `Orange Marmalade`. Esimesi õisi avab särav päevakübar. Must mumm ja kollased keelõied, nii lihtne ja ilus. Madalad astrid ei ole veel õitsema hakanud - iga aasta see vana jama, et kas üldse jõutakse õisi avada selle meie sigalühikese suve jooksul.
Ja üks tore avastus - meie viinapuu nimi on `Sukribe` ja ta on maastikul kasvatatavatest üks parimaid. Selles mõttes, et vintske, haiguskindel ja hoolimata meie sitast kliimast nõus ka marju andma.
Nägin eile, milline taimeparadiis võib olla ühel vana lauda asemel. Oeh!
Puhas kõdusõnnik ja tuule eest kaitsvad kivimüürid. Viin sinna täna ühe viinamarjavõsu, lihtsalt huvi pärast...näis, mis saagid selle koha pealt võiks välja võluda.:)
Verandal pakutakse täna kohvi kõrvale jälle ühte väikest verist vaatepilti....mis oleks siis komplekt soolikatest ja vaikesest nööpsilmakestega molukesest. Hmh...ja kui ma hästi järele mõtlen, siis meenub mulle tõesti, et millegiga loobiti öösel vastu akent. Eeehh, Härra Tibu, on Teil alles harrastused.:)
Saturday, August 20, 2011
2 päeva ajakapslis
Olin kaks päeva ära. Hoidsin suvilas lapselast. "Maal" oleks vist õigem väljend, sest ainuke side tsivilisatsiooniga on seal köögi akna küljes rippuv transistorraadio. Mis 25 aastat tagasi oli "Selga", nüüd "Philips".
Mõnes mõttes kipub suvekodudes tekkima ajakapsli efekt. Mis on tore asi. Kuna seal elatakse ainult suvel ja aia rehitsemise kõrvalt ei jää eriti miskit auru üle tubade vuntsimise jaoks, siis on nigu on. Kardinad olid samad, lapitekid, toidunõud, minu väga kole punane jope verandanagis, mille ma ostsin "Tallinna Kaubamajast" 31 aastat tagasi ja isegi ruumides heljuv suvekodu lõhn (seintesse talletunud kuivatatud lillede ja õunte aroom)on sama mis vanasti. Aga lastehoiuks on suvekodu tõeline paradiis. Seal on vana mööbel, mis isegi ei kääksata kui värvipliiatsiga kriips-kraaps tõmmatakse. Tapeet, mille lahtikiskumisest (juba oligi juhtunud) kah numbrit ei tehta ja vaid üks madal trepiaste jooksumuru-liivakasti ja toa vahel. Tühjagi ta jooksis või mängis, ta ainult rääkis vahetpidamata. Kolme kuu pärast saab Liisu kaheaastaseks ja on mõned sõnad eesti keeles juba ära õppinud, kuid muu sõnavara on täispudikeelne. See ei takista Liisul eesti keelt osavalt pudikeelega lõimuda laskmast ja nõnda ma siis kuulasin kaks päeva seda pudikeelepidzinit. Pigem oli selline tunne, et kuna ma just eriti tihti teda hoidmas ei käi, siis ta otsustas, et räägib nüüd mulle kogu oma eluloo algusest lõpuni ära. Rääkis ka.:)
Kui minu vastuvõtukanalid ummistuma hakkasid ja eetrist hetkel midagi olulist (potile, mämm-mämm, tuttu) ei tulnud, siis ma üritasin jutujoru eest raamatusse pugeda. Ta ronis sülle, lükkas raamatu kõrvale, vaatas silma sisse ja rääkis veel kõvemini mind vahepeal jutu taktis oma peenikese sõrmega suskides. Sellest lapsest saab küll poliitik.:)
Muidu oli meil täielik vastastikune mõistmine ja Liisu on oma vanuse kohta väga asjalik tüdruk. Muuhulgas tutvustas ta mulle ühte oma õhtust rituaali. Poole üheksa paiku hakkas ta toas nihelema ja kummikuid otsima. Ajas kummikud jalga ka ja tõi mulle jope, et ma selle talle selga aitaksin. Ise ajas muudkui, et "Ähme" ja "ähme". No "äksime" siis.:)
Liisu krabas liivakasti juures nukukäru ka kaasa. No seda veel taga vaja vedada, mõtles praktiline Mina. Aga tüdruk vuristas käruga ise. Proovisin vahepeal tagasi minna, et no sai jalutatud küll (mul jäi raamat megahuvitava koha peal pooleli), aga võta näpust. "Ähme!" ja me läksimegi edasi. Tegime kokku umbes poolekilomeetrise ringi. Lapsel oli marsruut täpselt teada ja ta hoidis mind sellel nagu kogenud kapten. Mõtlesin, et vahepeal võiks ju lõigata, aga ta teadis täpselt kuspool kodu on ja siis ma lõpetasin oma trikid ja vantsisin taltsalt kogu selle raja lõpuni.
Vahepeal oli ühes aias koer. Täitsa normaalne koer, tegi paar laiska auhi ja magas edasi. Laps tõstis käru üles, et rattad ei kõriseks ja ütles "kaidan". Koera juurest tulimegi niimoodi mööda, et rattad ei kõrisenud. Väike nutikas inimene, kellel on oma loogika täiesti olemas. Tuleb vaikselt minna, siis koer ei kuule.:)
Pärast jalutuskäiku oli rahu majas ja ta hakkas kaisukarule oma keeles unejuttu rääkima.
Sügis on kohal. Soojad sumedad õhtud ja niisked jahedad ööd koos ritsikakontserdiga.
Võibolla viimased soojad. Omamoodi tore oli olla tunnistajaks kuidas täiesti tuuletul õhtul klaarõunad puu otsa ohates oma kütke vallandasid ja üksteise järel rohtu potsatasid. Nagu 25 aastat tagasi.:)
Mõnes mõttes kipub suvekodudes tekkima ajakapsli efekt. Mis on tore asi. Kuna seal elatakse ainult suvel ja aia rehitsemise kõrvalt ei jää eriti miskit auru üle tubade vuntsimise jaoks, siis on nigu on. Kardinad olid samad, lapitekid, toidunõud, minu väga kole punane jope verandanagis, mille ma ostsin "Tallinna Kaubamajast" 31 aastat tagasi ja isegi ruumides heljuv suvekodu lõhn (seintesse talletunud kuivatatud lillede ja õunte aroom)on sama mis vanasti. Aga lastehoiuks on suvekodu tõeline paradiis. Seal on vana mööbel, mis isegi ei kääksata kui värvipliiatsiga kriips-kraaps tõmmatakse. Tapeet, mille lahtikiskumisest (juba oligi juhtunud) kah numbrit ei tehta ja vaid üks madal trepiaste jooksumuru-liivakasti ja toa vahel. Tühjagi ta jooksis või mängis, ta ainult rääkis vahetpidamata. Kolme kuu pärast saab Liisu kaheaastaseks ja on mõned sõnad eesti keeles juba ära õppinud, kuid muu sõnavara on täispudikeelne. See ei takista Liisul eesti keelt osavalt pudikeelega lõimuda laskmast ja nõnda ma siis kuulasin kaks päeva seda pudikeelepidzinit. Pigem oli selline tunne, et kuna ma just eriti tihti teda hoidmas ei käi, siis ta otsustas, et räägib nüüd mulle kogu oma eluloo algusest lõpuni ära. Rääkis ka.:)
Kui minu vastuvõtukanalid ummistuma hakkasid ja eetrist hetkel midagi olulist (potile, mämm-mämm, tuttu) ei tulnud, siis ma üritasin jutujoru eest raamatusse pugeda. Ta ronis sülle, lükkas raamatu kõrvale, vaatas silma sisse ja rääkis veel kõvemini mind vahepeal jutu taktis oma peenikese sõrmega suskides. Sellest lapsest saab küll poliitik.:)
Muidu oli meil täielik vastastikune mõistmine ja Liisu on oma vanuse kohta väga asjalik tüdruk. Muuhulgas tutvustas ta mulle ühte oma õhtust rituaali. Poole üheksa paiku hakkas ta toas nihelema ja kummikuid otsima. Ajas kummikud jalga ka ja tõi mulle jope, et ma selle talle selga aitaksin. Ise ajas muudkui, et "Ähme" ja "ähme". No "äksime" siis.:)
Liisu krabas liivakasti juures nukukäru ka kaasa. No seda veel taga vaja vedada, mõtles praktiline Mina. Aga tüdruk vuristas käruga ise. Proovisin vahepeal tagasi minna, et no sai jalutatud küll (mul jäi raamat megahuvitava koha peal pooleli), aga võta näpust. "Ähme!" ja me läksimegi edasi. Tegime kokku umbes poolekilomeetrise ringi. Lapsel oli marsruut täpselt teada ja ta hoidis mind sellel nagu kogenud kapten. Mõtlesin, et vahepeal võiks ju lõigata, aga ta teadis täpselt kuspool kodu on ja siis ma lõpetasin oma trikid ja vantsisin taltsalt kogu selle raja lõpuni.
Vahepeal oli ühes aias koer. Täitsa normaalne koer, tegi paar laiska auhi ja magas edasi. Laps tõstis käru üles, et rattad ei kõriseks ja ütles "kaidan". Koera juurest tulimegi niimoodi mööda, et rattad ei kõrisenud. Väike nutikas inimene, kellel on oma loogika täiesti olemas. Tuleb vaikselt minna, siis koer ei kuule.:)
Pärast jalutuskäiku oli rahu majas ja ta hakkas kaisukarule oma keeles unejuttu rääkima.
Sügis on kohal. Soojad sumedad õhtud ja niisked jahedad ööd koos ritsikakontserdiga.
Võibolla viimased soojad. Omamoodi tore oli olla tunnistajaks kuidas täiesti tuuletul õhtul klaarõunad puu otsa ohates oma kütke vallandasid ja üksteise järel rohtu potsatasid. Nagu 25 aastat tagasi.:)
Subscribe to:
Posts (Atom)
