Nihe

Päike on ka talve selgroo murdmise osas õigluse jalule seadnud. Kolm päeva kuuma päikest on teeservade hangevallid muutnud poriseks pitsiks, hommikul tööle sõites aimub taevaservas juba hommiku tulekut ja valgus vääristab kogu päevaplaani ümber. Paaripäevane ööpakane on vaibunud mahedaks miinus kuueks ja aina rohkem kisub aia poole vaatama. Pilguga välja mõõdetud talvise lumekupu kasvukoht on masendava lumekuhja all. Kangesti tahaks ju teada, millal  ta tärkab, eelmine kevad sai maha magatud, õied olid otse lume all juba täitsa valmis.
Lähen vist täna ja kaevan veidi. Õige natukene.
Tööl puhkes vana veterankuuking. Tema on juba ligi viis talve meil elanud. Mille poolest erineb vana kuuking noorematest? Tavaliselt on neil ikka 6-8 lehte. Vaba kuukinga lehed on väga paksud ja suured, potis palju juuri ja õitsemine on muutunud maniakaalseks. Veidi ainult väetada ja muudkui tuleb.
Täna on juba natuke vähem päikest. Ennustajad ennustavad, et Veerpalu mõistetakse õigeks ja et kevad tuleb pikk, külm ja vihmane.
Sel aastal võtan puhkuse maikuus.
Põhirõhk on eesõue korrastamisele. Seal peab kõik juuniks olema vinks-vonks. Uus istutusala alpitaimedele, jupike kuivmüürikatsetust, ning sillutise uuesti ladumine. Tagaaias tuleb võimalikult mitmes kohas palkidest peenrapiirdeid. Printsessi aias tuleks ette võtta paraadpeenar ukse ees. Alates sellest, et sinna tuua uus muld ja uued taimed. Roosi ja liiliapeenrasse prussidest piirded, siis on rohimist vähem ja jääb sinna soputatud kõdusõnnik ka ometi paremini pidama.

Tiaater

Ei pea olema eriti taibu, et mõista, et voodi on kassi oma. Me ainult kujutame oma ülbuses ette, et see on meie ase ja tema respekteerib seda taktitundeliselt kuid asjad on nii nagu nad tegelikult on. Päevad läbi saab Härra Tibu  oma kinnisvara küll rahus kasutada, kuid õhtupoole muutuvad asjad komplitseeritumaks.
Aktuaalse kaamera aeg. Härra Tibu on tugitooli kobinud, inimesed vaatavad telekat, tuli ka veel põleb. Loomakene tahaks juba ammu korralikult põhku pugeda, kuid voodi jalutsisse pesa tegemine (ringiratast tammumine, käpaga küljealuse kohendamine ja kasuka korrastamine) on pühad intiimsed rituaalid, ning meie (taktitundetud molkused) oleme ta magamamineku korduvalt vussi keeranud. Selleks polegi palju vaja, piisab irwamisest, sasimisest, rämedahäälsest kommenteerimisest, et nää, meie sabaga soojenduskott, ha-haa, piisab isegi pilgust teinekord. Ta on neist olukordadest õppinud ja väldib osavalt kõiki karisid mis võiks takistada päeva tähtsaima toimingu ära rikkumist.
Nõnda siis ongi nii, et aeg-ajalt tõstab Härra Tibu tugitoolis pea ja kontrollib, et ega me pole äkki teleka taha magama jäänud ja kas ta võib juba tulla. Rahus ja nii edasi. Film on pikk, ikka veel ei saa. Ok, ta ootab.
Saabubki siis viimaks ometi see moment kui tuli pannakse kustu ja telekas ka vait jääb. Loeme mõttes umbes viiekümneni...rituaal on alati sama ja tore on selle raudset kulgemist jälgida ja teada et asjad maailmas on endiselt kõik korras.:)
Umbes viiekümne kahe või viie peal kukub pimeduses tugitoolist midagi pehmet maha, kostab vaikne knrhhh? ja siis sopsti! Ta on kohal. Põnevusnurru lööv viiekilone väga pika sabaga loom oma tegelikke valdusi veidi murelikult üle vaatamas. Kas nad jätsid mulle kohta? Ega nad ei laiuta? Kuhu ma mahun? Tükk aega asjatakse ja soputatakse jalutsis. Sel ajal ei tohi midagi möliseda ega itsitada, ta läheb lihtsalt minema ja on silmini solvunud.
Viimaks on ta koha välja valinud ja kukub õndsalt ära. Õhtune etendus selleks korraks jälle läbi.:)

Jee, päike!:)

Täpselt selline nagu lubatud - suur, kuum ja hele.:)
Orhideed ei taha kõrvetavaid kiiri kuid selline mahe talvepäike  ajab nad täiesti lolliks. Lehekaenaldest sirguvad õievarred nõksatasid ühe päevaga ligi sentimeetri jagu pikemaks ja läikivad pungad suplesid külluslikus valguses. Küll on kaunis see kasvamise ime.:)

Karavan läheb...

Sellal kui poliitikud muudkui selgitavad kellel pikem, läheb karavan ikka edasi...
Taevaluud on õhtuks laotuse pilvedest priiks pühkinud ja homseks lubatakse täispäikest.
Ja üldse...et järgmine nädal tuleb viis kraadi sooja...mesinikud loodavad puhastuslendu. Kuram, aga see on ju kevad! :):):)
Esialgu veel peale selle õhtuse õrnsinise ja klaari taeva (mida on ka niisama hea vaadata) midagi muud toimunud ei ole, aga lootused homsele väga ilusale päevale on suured. Lihtsalt tahaks vedeleda päikselaigus ja mitte midagi teha. Sigapõhjalikult.:)
Täna tegin muinasjutukirju vaibaga algust. Hakatus tuli mõnevõrra  kreisi, aga üldmuljet kangaspuude vahelt ju veel ei saa. Kannatust, kannatust...
Ämblikõieline vürtsilõhnaline cambria kasvatab õievart, kuid see pole enam mingi uudis. Pigem oli täna rõõm tõdeda, et nüüd on kõigil kuukingadel õiealged olemas. Minu suureks üllatuseks on heledatverd leherosetil punaka tooniga õievarre ots ja see viitab värvilisele õiele. Lehtede järgi pidasin teda valgeks. Valgete õievars on puhas roheline, lehed ka. Värvilistel viskab nii lehtedele kui õievarrele punakat tooni. Niisiis, oodata on neli täiesti nägemata õievärvi.

Mõtlik reede

Miinus 8,6, tuuletu, Pühadeeelne ülespuffitud meeleolu meediakanalites, aga pole, pole seda õiget tunnet mis peaks minaisikut, kui korralikku kodanikku, sellisel päeval valdama. Pigem teeb see paks pühadejutt sarkastiliseks.
 Just äsja on riik ajanud käe sügavale mu taskusse (jälle!) ja osavate sahkermahker vangerduste tulemusena maksab korralik kodanik nüüd Eesti Energiale eiteamille eest (mida ma saan 60 eurose võrguhoolduse pluss maksud eest kuus?) endiselt sama suure summa kui varem elektri eest maksis ja maksab mingile teisele firmale veel elektri eest ka. See ei meeldi mulle.
Ja on veel palju asju mis mulle viimasel ajal meie riigis ei meeldi. Tähendab...see kõik (väikesed palgad, pidev inflatsioon, korruptsioon, parteide nääklused, ohtrad kõrged maksud) on olemas olnud juba kõik need aastad noore Vabariigi algusest peale, kuid nüüd on asjad kuidagi eriti tuntavalt võssa keeranud. 
See meie riik sellisel kujul ei ole küll asi, mille üle uhkust peaks tundma.

Juba päris hele.:)

Päikest endiselt pole. Samas...ega kõike hääd ka korraga saa tahta. Terve veebruari on hoidnud sümpaatselt pehmeid talveilmu sulaga pooleks, mis on väga positiivne külmatõrje seisukohast. Pole vaja nii palju kütta ja osa kütet jääb üle järgmise talve jaoks. Täna  varahommikul oli üle hulga aja miinus 10.
Maailm on kummaline...jalutu invasportlane pani öösel valejalad alla ja tappis nelja lasuga oma vannituppa põgenenud naise...Euroopa kihab kurjalt öökivatest inimestest, kes on saanud teada, et sõid hobuseliha...idanaabrite riigipea on kurelennud ja karuga ratsutamise nurka visanud ning asunud võitlema selle pärast, et maadlus spordialana jälle olümpiakavva tagasi võetaks...ahjaa, enne seda eemaldati maadlus olümpiakavast kui absoluutselt maskulinne vägivaldne rõlgus ja asendati...kujundujumisega?...Tähendab, millegiga peab ju asendama...põhjas sadas alla meteoriit, kuid filmikatketel on näha selle ümber süstelnud UFO, võibolla polnud see ainult seire ja ilma tolle võõrmõjuta olnuks asi hullem...
Külvist oleks veel vara mingeid rohelisi märke otsida, kuid mulda saanud imelill krüsanteem tunneb ennast küll hästi. Lehed tõusid kikki ja on kena terve värviga. Pean tõsiselt plaani teda kuidagi ära kodustada ja  äkki õnnestub järgmisel talvel koos jorjenijuurikatega  jahedas toas ületalve pidada.
Kassid on talvest samamoodi tüdinenud kui inimesedki ja ei teegi muud kui tuiavad juhmilt ringi ja magavad, magavad, magavad...Otsisin juba muruseemnepaki välja, et teen neile ühe kevadkülvi. Ilmselgelt vajavad salatit. Sibulapealseid nurrutronidele ju ei paku.
Eriti maitseb neile roog-sinihelmikas, aga seda pole mul võtta. Suvel pügatakse peenral kõik tema noored võrsed kasside poolt maani maha. Olen õnnetut kõrrelist viimastel suvedel isegi traatvõrguga kaitsma asunud. Muidu oleks seal juba ammu tühi koht.
Eile õhtul oli tore nentida, et kell 18:15 oli õues alles hämarik. Kevad tuleb.:)

Talvenaudingud ja oma laul

Tõbi taandub aegamööda, tõsi küll, "iga kõrgendiku põrast raevukalt võideldes". Peab nentima, et täitsa uutmoodi nähtus, polegi sellist looma varem näinud. Kurk annab siiamaani kaagisignaale ja iga nuuskamine pakub huvitavaid zooloogialähedasi elamusi.
Õues sajab lund. Juba teist päeva. Mõnuga ja paksult. Tallinna tänavad on pommiauke täis.
Nädalavahetusel tegelesin mullatöödega. Istutasin priimulad korralikku mulda ja külisin seemned maha. Traadiosakond tegi pühapäeval meil proovi ja lapsed käisid ka korra vanu inimesi vaatamas. Tõsi, poiss oli tšembe kaasa võtnud ja ümistas igavesti põnevalt kandle, kitarri ja mandoliini vahele.
Kuna on au lähemalt tunda ühte laulumeistrit, siis tellisin naljaga pooleks endale ka ühe laulu. Ei läinud päevagi. Nüüd mul on täitsa oma laul.:) Huvitav tunne, et misasi see laul siis õieti on? Oleks nagu üks iselaadi võlu. Teda ei saa panna laekasse või maha istutada sest ta vajab värve, õhku, emotsioone...ja muusikuid. Väga keeruline ja ohtralt trillereid sisaldav on see minu laul, aga õnneks muidu üsna rõõmsa viisiga. Pikk ilus saba oli.:)