Tiaater

Ei pea olema eriti taibu, et mõista, et voodi on kassi oma. Me ainult kujutame oma ülbuses ette, et see on meie ase ja tema respekteerib seda taktitundeliselt kuid asjad on nii nagu nad tegelikult on. Päevad läbi saab Härra Tibu  oma kinnisvara küll rahus kasutada, kuid õhtupoole muutuvad asjad komplitseeritumaks.
Aktuaalse kaamera aeg. Härra Tibu on tugitooli kobinud, inimesed vaatavad telekat, tuli ka veel põleb. Loomakene tahaks juba ammu korralikult põhku pugeda, kuid voodi jalutsisse pesa tegemine (ringiratast tammumine, käpaga küljealuse kohendamine ja kasuka korrastamine) on pühad intiimsed rituaalid, ning meie (taktitundetud molkused) oleme ta magamamineku korduvalt vussi keeranud. Selleks polegi palju vaja, piisab irwamisest, sasimisest, rämedahäälsest kommenteerimisest, et nää, meie sabaga soojenduskott, ha-haa, piisab isegi pilgust teinekord. Ta on neist olukordadest õppinud ja väldib osavalt kõiki karisid mis võiks takistada päeva tähtsaima toimingu ära rikkumist.
Nõnda siis ongi nii, et aeg-ajalt tõstab Härra Tibu tugitoolis pea ja kontrollib, et ega me pole äkki teleka taha magama jäänud ja kas ta võib juba tulla. Rahus ja nii edasi. Film on pikk, ikka veel ei saa. Ok, ta ootab.
Saabubki siis viimaks ometi see moment kui tuli pannakse kustu ja telekas ka vait jääb. Loeme mõttes umbes viiekümneni...rituaal on alati sama ja tore on selle raudset kulgemist jälgida ja teada et asjad maailmas on endiselt kõik korras.:)
Umbes viiekümne kahe või viie peal kukub pimeduses tugitoolist midagi pehmet maha, kostab vaikne knrhhh? ja siis sopsti! Ta on kohal. Põnevusnurru lööv viiekilone väga pika sabaga loom oma tegelikke valdusi veidi murelikult üle vaatamas. Kas nad jätsid mulle kohta? Ega nad ei laiuta? Kuhu ma mahun? Tükk aega asjatakse ja soputatakse jalutsis. Sel ajal ei tohi midagi möliseda ega itsitada, ta läheb lihtsalt minema ja on silmini solvunud.
Viimaks on ta koha välja valinud ja kukub õndsalt ära. Õhtune etendus selleks korraks jälle läbi.:)