Lilled on võrratud!:)

Selle nädala alguses kohtusin suuremat sorti köhaga ja olen nüüdseks juba aru saanud, et ta otsustas meile kauemaks pidama jääda. Nii me siis käimegi igal pool koos, tema ja mina. Katsume hakkama saada, kevadeni ei ole enam palju...
Eile tuli meile Primula bellarina `Buttercup Yellow` ja `Cobalt Blue`, erekollane kõrge priimula, presidendikäpp, minicambria ja veel üks õitetus olekus catleya. Enamus tulnukaist lõhnavad. Talveaed on omandanud paradiisiaia ilme. Presidendikäpal on suured karmiinpunased lõhnavad õied, minicambria meenutab pisi-pisikeste kreemikaskollaste käokannuse õite kogumit ja catleia vajas kiirabi. Veetsin eile õndsa pärastlõuna uustulnukate ümberistutamisega. Isegi köhimine unus mõneks ajaks ära. :)
Uus catleia oli juurtest ilma jäänud ja elusaid juuri paistis vaid taime ühel küljel. Lahutasin taime kolmeks ja panin juurduma. Asja käigus vaatasin üle ka mis toimub eelmise talve pisi-ontsiidiumi potis. Sain õigel ajal jaole, juureotsad kippusid mädanema. Panin koredama segu. Sellest loo moraal - ontsiidiumid, cambriad ja catleiad pelgavad liigniiskust. Sinikäpp oli oma sõnnikumulla segus jälle endiselt täiesti krõmps ja õnnelik, kuid see pole ju ometi normaalne. Poe sinikäpad nägid palju paremad välja kui meie oma ja olid istutatud koorepurusse. Panin kodutaimele samuti koorepurusegu. Pisicambria juured olid kui narmad ja taim ise käe kõrgune. Panin pisematükilisse kooresegusse, sest samblaga täidetud umbsese potti ei oleks ta saanud jääda. Presidendikäppa ei puutunud, sest õitsemine alles poole peal. Kodune ämblikõieline cambria kasvatab jämedat õievart ja sellest on tuline hea meel. Parim tõestus, et cambriaid on võimalik meil kasvatada...kui just midagi valesti ei tee.
Tõsisemalt tuleks tegeleda sinikäpa segu teemaga, sest päris rahul ei ole ta mul kunagi olnud. Tõeline väljakutse on ka pisike imelill, mida tema tahab ja kuda ja mis.