Poleks arvanud, et võiksin jätkuvalt fännata ausa keskpärasuse lihtsat saamatust milles tuksub omapärane vaist leida juhtlõngade lootusetus sasipuntras just see õige (andeks, mitte alati) ja enam mitte lahti lasta. Komissar Wallander on olematu eraeluga keskealine lihtsurelik mehetükk, kelle vana ja veidrikust isa on suremas, kes toitub kohutavalt juhuslikult, kelle vana auto jätab teda pahatihti tee peale (uue ostmiseks Rootsi politseiniku palgast ei jätku), kelle korter lendab vahel õhku (kurikaelad), kes külmetab tihti (sest ta on ebasobivalt riides või on auto ta jälle tee peale jätnud kuid see pole üldse naljakas) ja kes unistab (kui aega jääb) ühest Riias elavast naisest. Mõrvamüsteeriumiks nimetada oleks mõnitamine. Pigem on iga lugu omaette meisterlikult kirjutatud psühholoogiline shedööverromaan, stoori, mis kogub tuure ja päädib...võiduka triumfiga?..Eimitte, sedamoodi pole need lood kunagi lõppenud. Pigem lõpevad ettearvamatult ja alati sugugi mitte ilusasti. Vahel lausa vägagi mitte ilusasti. Ometi on neis raamatutes mingi sünge ja tabamatu võlu. Peitub see meelega kohmaka ja lihtsana näivas sõnaseadmises (au ka heale tõlkijale!:), loo kindlas kulgemises mööda Rootsi kõledaid maastikke (enamasti on kas sügis, talv või mõni muu mõttetu aastaaeg) või kõiges kokku...ega ma täpselt ei teagi.
Pole vaja vist mainida, et väljusin äsja just ühest sellisest raamatust. Soovitan soojalt - Henning Menkell "Viies naine".
Reede hommik. Silmipimestavalt hele tänu veebruarivalgusele (see pärlmutrine) pluss värske lumi. Sajab. Ikka toodavad veel seda kusagil kuigi talve selgroog murtud. Orhideelaual laiutab kevad, oh neid uusi õhujuuri, elujõust pakatavaid lehti ja silmnähtavalt paisuvaid õienuppe. Tööl puhkesid õide kaks suureõielist valget, kodus õitsevad kaks midiõielist valget ja üks roosa, ning puhkes miniõieline kahvaturoosa kuuking. Hoolimata poputamisest jätkuvalt nii imepisike...vastupidiselt miniroosidele, kes kompostipeenrasse pääsenult kasvasid ohhookuisuureks.:)
Sel aastal on talveaed hästi tagasihoidlikult suurenenud. Eks hoian ka ise käe hoolikalt pulsil, et kõik mugavalt ära mahuksid ja mõnele huvitavale uustulnukale ka alati kohta leiduks. Tööle juubelikimpu ostes komistasin lillepoes kahe tõeliselt kobeda kuukinga peale, kes olid ära õitsenud. Kauplesin natuke ja nüüd on nad meie köögis karantiinis. Peale ümberistutamist hakati kohe ka uusi õievarsi kasvatama. Sünnipäevaks tulnud hiigel-väärisdendroobium, tumeroosa kuuking ja tundmatut värvi catleya on samuti uustulnukad.
Eile tuli ümbrik karuheina seemnetega. Mõtlen tänumeeles saatja peale ja asun külvipinda ette valmistama.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment