Vaikne pärastlõuna kamina ees. Kerin mina vaibalõngu ja vaatan taustaks telekat. Tuleb Härra Tibu. "Kle, uus konserv oleks vaja lahti teha." Kuna mul parajasti kööki asja pole ja loomakestel krõbinaid kausis on, siis vaatan külma rahuga telekat edasi "Kassa kuulsid, et ma ütlesin, et konserv oleks vaja..." Kriunuv hääleke muutub nõudlikumaks. Ma ei tee väljagi. Siis saan endale krae, sooja, koheva ja armastava, küüned hoolikalt ära peidetud. Krae teeb pehmetel käppadel õlgade peal kõõludes mõlemale poole mitmeid põsepaisid ja lööb nurru nagu mootorsaag. Sõnum on umbes selline, et näed kuidas MINA sinust hoolin, aga SINA, mida kasulikku minu jaoks teinud oled? Mulle hakkab asi nalja tegema. Ega siin iga kriunatuse peale ka kohe konserve avama ei joosta, tehtagu aga veel tiaatrit...
Krae näeb, et moosimine ei mõju, lõpetab etteaste, volksab diivanilauale "väga ilusasti istuma" ja vaatab sealt mulle sügavasti silma. Pean vapralt naeru ja kerin edasi. Krae mõtleb. Ja ise muudkui vaatab. Ja mõtleski välja!:)
Moment hiljem traavib kass rõduukse juurde ja teeb absoluutselt hullu häälega MÄUUU! Mis tähendab üsnagi sellist häirelaadset väljaküsimist, mida ükski kassiomenik teatavatel põhjustel mitte kunagi ei eira. Ega minagi mingi erand pole. Tõusen püsti ja torman ust avama. Krae aga põikab ukse juurest, saba seljas köögi poole, omal nägu laial naerul "Jes, jes, jes!!!!:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment