Home alone

Või siiski mitte päris. Kaks karvikut on piisav nähtus, et mõista, et see pealkiri on ainult üks tühipaljas sõnakõlks. Kõik on väga kena, valgust pillavalt ja puha, tekitan põrandale palju ruumi, otsin lekaali, nööpnõelad, kinnitan kalkapaberi lõigetele, häälestan ennast täpsele tööle, haaran pastaka ja joonlaua ning..."Knrr, mis teed siin?" "Jesjes, minu koht on sinu kukil!" "Oi, see käriseb..." "Kas ma võin  kalkarulli sisse pugeda?" "Mina ka, mina ka!"
Need keda ma arvan sügavalt magavat ei tee seda enam mitte, käpivad kõike ja lausa pakatavad haigest huvist kõike järgnevat koos minuga teha. Üldiselt...kui sa oled millalgi tekitanud endale kaks täiest lojaalset kassi, kes viisakalt (või vähem viisakalt) vahel ka sinu asjade vastu huvi tunnevad, siis ei ole sobilik neid kohe lumme loopida kui nad...ja pealegi pead sa nad mõne aja pärast jälle sisse laskma...kas ma tahaksin oma lõigetele märgi käpajälgi? Ei. Ja karvikud lähevad sauna. Mitte just päris ise ja mitte just päris protestideta (MÄUU! Kriuu! Nrt!), aga viie minuti jooksul oli mul au veenduda, et absoluutselt võimatu on midagi asjalikku teha kui need kaks heatujulist tõbrast samas ruumis viibivad.
Eelnenud intsident sobib hästi ka illustreerivaks näiteks sellest, millega tegelevad need 23 tundi ööpäevas magavad loomad siis kui nad ärkvel on.