Tõbi taandub aegamööda, tõsi küll, "iga kõrgendiku põrast raevukalt võideldes". Peab nentima, et täitsa uutmoodi nähtus, polegi sellist looma varem näinud. Kurk annab siiamaani kaagisignaale ja iga nuuskamine pakub huvitavaid zooloogialähedasi elamusi.
Õues sajab lund. Juba teist päeva. Mõnuga ja paksult. Tallinna tänavad on pommiauke täis.
Nädalavahetusel tegelesin mullatöödega. Istutasin priimulad korralikku mulda ja külisin seemned maha. Traadiosakond tegi pühapäeval meil proovi ja lapsed käisid ka korra vanu inimesi vaatamas. Tõsi, poiss oli tšembe kaasa võtnud ja ümistas igavesti põnevalt kandle, kitarri ja mandoliini vahele.
Kuna on au lähemalt tunda ühte laulumeistrit, siis tellisin naljaga pooleks endale ka ühe laulu. Ei läinud päevagi. Nüüd mul on täitsa oma laul.:) Huvitav tunne, et misasi see laul siis õieti on? Oleks nagu üks iselaadi võlu. Teda ei saa panna laekasse või maha istutada sest ta vajab värve, õhku, emotsioone...ja muusikuid. Väga keeruline ja ohtralt trillereid sisaldav on see minu laul, aga õnneks muidu üsna rõõmsa viisiga. Pikk ilus saba oli.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
On jah üks isemoodi ja väga vastik viirus, mis kuidagimoodi alla anda ei taha. Me ka siin võitleme, aga tundub, et helgem pool ikka paistab. Nii nagu täna päike akna taga.
ReplyDeleteOma isiklik laul...! Ooo, on see vast üks väärt värk.
ReplyDelete