"Raud ise."

Kuna suvel on muudki tegemist, siis kulub ühe korraliku "klotsi" läbi lugemiseks ligi kaks nädalat. Ka siis kui klots üle keskmise hästi kirjutatud ja kogu aeg enda juurde tagasi kutsub. Oli õnn ja rõõm kohtuda uue triloogiaga seikluslembestele, mille  kirjutanud Joe Abercrombie. Raamatu nimi on "Raud ise". Esialgu paistab, et tegu pole mingi puusalt valmis tulistatud kirjatükiga,  vaid lugu näib olevat ikka korralikult läbi mõeldud.:)
Hea sõber muidugi kohe huvi tundma, et palju sul loetud ja kuidas raamat ka on? Mina vastu, et esimese saja lehekülje pealt ei oska nagu midagi öelda, asja käigus joonistuvad portreed (loe: lõustad) on väga värvikad ja huvitavad ning neid muudkui tuleb ja tuleb. Kakssada lehekülge: Kirjeldatud maailm ise on ka huvitav. Välja on kujunenud mõned tegevusliinid, mis hakkavad omi mustreid vedama, kuid mis neil üksteisega asja peaks olema, sellest ma pole veel aru saanud. Vist ei olegi. Kolmsada lehekülge: Muljetavaldav. Eraldi kulgevad tegevusliinid lasevad üht-teist läbi kolmandate osapoolte silmade paista ja nõnda vilksatab kobavas pimeduses valgust - selgub kes on kelle noorepõlvesõber, sõjasemu, manavend, veritasu märklaud ja vana arm. Asi hakkab võtma ilmet. Nelisada lehekülge: liinid lõimuvad nüüd juba silmnähtavalt, raamatus muidu mõttetult ringi tatsunud kummalised või vähem kummalised kodanikud hakkavad üksteisega kohtuma, sidemeid looma või taasnägema, osad tapavad asja käigus ka üksteist ära, kuid neid ei ole edaspidi niikuinii vaja (lugesin hiljuti mõnuga Muumimaa aforisme, huvitav, milline võiks olla tolle uue raamatumaailma "murfoloogia"?:). Pilt selgineb raamatu lõpuks ja hakkab muutuma triloogia jaoks pisut stereotüüpseks - enimkirjeldatud portreed hakkavad vihjama mingi teatava saladusliku rännaku (tõenäoliselt maailma päästmise eesmärgil:) sooritamisest (mine sinna eiteakuhu, too seda eiteamida) ja enamus  teekonna edukaks läbimiseks vajalikke inimesi (on nad ikka kõik inimesed?) peaks olema juba koos. Kahjuks kirjeldatakse liiga vähe tolle maailma faunat ja floorat, kuid erinevad humanoidide rassid on tolles loos küll põnevad. Üldiselt kisub vägisi ulmeks, kuigi tegu peaks olema võlurikeskse stooriga. Esimese raamatu kulminatsioonpunkt Looja Maja ja tolles peitunud vidinad lõhnavad minu meelest natuke liiga palju iidsete tulnukate järele, et olla lihtsalt üks järjekordne aus võlurisaaga.