Nii see siis algabki. Sügis. Viimasel ajal on pilves ilmad. Igasuguste variatsioonidega (pilvitus koos uduvihmaga, pilvitus nukralt ladiseva sügisvihmaga, päevade viisi kestev lauspilvitus vihmata, pilvitus ägeda tuulega mis loobib kasse jne). Nõme.
Juba olen ma hakanud päikese järgi puudust tundma.
Kõigest hoolimata on sellel sügisel tohutut hea seeneaasta. Piisab vaid kui nina metsa pista ja suvalisest kohast võib poole tunniga korvitäie saada. Mitte igaüks, muidugi. Olen metsas kohanud ka paari kurba seenelist tühja korviga kodu poole minemas. Näitan uhkelt enda korvi, et kohe saab täis. Wõeh, ütleb teine seeneline, wõeh, mis rõngaga seened need sellised on? Mina küll selliseid ei julge korjata. Ja vaatab mind imelikult. Need on kitsemamplid, seletan mina. Kolme tärniga seen. Wõeh, ütleb ta veel korra mõttes ja ei vaata isegi maha kus kitsemampli nupsukesi kõik kohad täis. Nujaa, siis ongi tühi korv kui ainult kuuseriisikate järgi tuldi. Muide, selles metsas ei kasvagi kuuseriisikaid (sosinal).
Aeda pole nädal aega saanud. Võtsin puhkuse välja. Mis ümberseletatult tähendab üle hulga aja sügaval raamatuaugus olemist. Kolm päeva muidugi lapselapsetamist ka sinna vahele, aga Eragoni triloogia saab varsti läbi. Esimene osa oli hea. Teises ja kolmandas osas on palju sentimentaalset takerdumist ebaolulisse. See mõjub tüütult ja kohati ka naivistlikult. Isegi sel moel, et olen Eragoni mõttes lastekate hulka liigitanud. Iidsest keelest kubisev küll, aga ikkagi lastekas. Haha! Samas, tahaks tänapäeval näha last, kes viitsib selle läbi lugeda.
Kui kolmest raamatust teha kaks ja ebaoluline uina-muina vahelt ära võtta, saaks superhea lohesaaga.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
...eeee... Laura on Eragoni läbi lugenud. See on koguni üks lemmikraamatutest, mida ikka ja jälle loetakse :-D
ReplyDelete