Näljane "Kräuuu!" ja teravad käpad (kolmekilone Tibu)une pealt on liig mis liig. Ma tean kedagi kes mitte kunagi öösiti toas magama ei hakka. Härra Tibu on vahetu ja kompleksivaba, ning tal ei ole taktitundest vähimatki aimu.
Rünnaku saab lõpetada ainult veerandiku kassikonserviga. Vaarun kööki. Käigul teravalt tunnetades, et keegi on minu kerega eile raskel maastikul pikki vahemaid läbinud. Õigus, ma ise ja seened jne. Elustun pikkamisi ja kuulan kasside matsutamist. Söövad nagu siilid.
Ka hommikukohv jääb pooleli, sest kohe vaja prusse lapata. Lappan. Ei sobi, sest mõõdust väljas. Ok, seda parem, jääb hulga meiepoolset sebimist ära ja päev võib alata.
Päev algab...uue kohviga, sest väljas on sitem ilm kui ma arvasin ja enne telgede juurde minemist vajan väikest mõttepausi.
Terrassivaiba alla oli jälle topitud rott. Joon kohvi ja püüan mitte meenutada tema haprate luude summutatud raginat kui talle peale astusin. Hakka või vaipu kartma.
Midagi on tänavu lahti selle hiirerahvaga. Neid peab tavalisest rohkem olema, et muudkui tuuakse ja tuuakse.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment