...siis täna 27 aastat tagasi sündis Pojakene. Kui olevikku, siis ta saab kenasti hakkama, mis teeb rõõmu.:)
Ja kui veel korra sügavamalt olevikku vaadata, siis pesu on kolm päeva väljas olnud, aga ikka ära ei kuiva. Sajab, tibutab, kallab...
Ja polegi öökülmu vaja. Lillepealsed hakkavad püstijalu vaikselt vihmas kollaseks tõmbuma.
Õnneks olen nüüd aedvaagile, kahevärvilisele käokingale ja kobarpeale uue kodu leidnud ning uudismaa ootab kevadel uusi asukaid. Noh, tegelikult ei midagi põrutavat. On ikka see vana plaan Flammentantz tagaaeda viia.
Järgmisel aastal juba õit näitavad pistoksataimedest põõsasroosid hakkavad katma koerakuudi tagumist poolt. Sinna tuleb teha maad juurde. Tõeline õnnistus, kui on selleks võimalus.:)
Tuleb kuni 40 cm sügavuselt üles võtta ehitusjääkide kiviklibu ja asendada see praegu kastides laagerdava kompostmullaga. Ja kui siis tulevikku vaadata...no muidugi, roose nigu putru.:)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment