Eelmise aasta septembris nägi aed sootuks teistmoodi välja. Õitsejate ja värvimuutjate poolest. Sel aastal on lehtsed tegijad hästi varmad värvi muutma. Loomulikult hostad, jaapani enelad `Firelight`ja `Goldmound`, aga peale selle ka kuningakepp, astilbed ning jalglehed, kes huvitavalt punaseks värvusid.
Passin jätkuvalt peale momenti, et kitseenelas ära viia. Tegelikult ei oe ju palju vaja - kärusse ja 100 meetrit kärutada. Kättevõtmise asi.
Lahkuma peavad ka aedvaak ja hambulislehine kobarpea. Nad on kaunid, kuid mul ei ole ruumi.
Pealegi on mõlemad liigid Kasemetsa aias olemas.
Kevadel kolib vist ära ka sulgjas stafülea. Tallinnas oleks tal parem. Mereline kliima ikkagi. Sest kui lihtsalt peab valima kahe suure põõsa vahel, siis eelistan ma amorfat tema imelise lõhna pärast.
Praegu teevad rõõmu õied avanud kääbuskasvuline kuldvits ja madal punane sügisaster. Väga kaunid on ka kukeharjad. Hokkaido kukehari `Lidakense`, `Herbsfrude`ja samalaadne valgete õitega, kelle nime kahjuks ei tea.
Eile alustasin peenarde sügisrohimist ja mõned istutused ka. Ic, peale sügisrohimist ei ole veel kõik, sest kuskil novembris tuleb teha ka talverohimist. Et kui on soe sügis.
Naabri `Brabandi` juured on pikalt meie eliitpeenras. Kui ma tahan selle peenra edaspidi nn roosistada, siis tuleb mõelda juuretõkke peale. Võtan selle päevakorda.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment